Tõenäoliselt oli ise asjast huvitatud kui tuppa sisenedes alasti Polanskit nägi ja tagurpidi välja ei tormanud. Nüüd aastakümneid hiljem, kui on tekkinud võimalus tollane situatsioon Polanski kahjuks pöörata, ei huvita teda muu kui üksnes varalise kasu saamine.
Huvitav, kuidas 40-50 aastat hiljem selisle kuriteo toime panemist tõendada suudetaks? Kus on asitõendid, vägivallajäljed, arstlik läbivaatus, vere- ja spermaproovid? Ja tunnistajad (kui head sõbranjed välja arvata, kelle ta just nagu olevat sellest ehk kunagi midagi rääkinud).
Kohus peab lähtuma siiski süütuse presumptsioonist. S.t. et süüdistatav ei pea ise tõendama hakkama, et ta on süütu. See eest peab aga süüdistaja suutma kohtualuse süü veenvalt ära tõendama, esitama kohtule piisavalt mõjuvad tõendid. Huvitav, kuidas see nüüd aastakümneid hiljem nüüd veel võimalik oleks?
Pidi tervelt 44 aastat ootama! Vahest oodanuks ehk siis veel mõnikümmend aastat juurde?
Meie õigussüsteemil on ameerikaliku t0beduse ees siiski mõningaid eelised, nimelt mõistlikud aegumistähtajad. Sõltuvalt raskusastmest aegub kuritegu kas 5 või 10 aastaga ja siis ei saa enam kedagi sell toime panemises vastutusele võtta ega karistada. Neis tähtaegades on vaid üksikuid eraneid.
pole parata, kui ikka veerandsajandi pärast hakkad avalikkust teavitama, siis jääb uskujate protsent kesiseks. no kus sa seni olid? ei saanud rääkida, kuna tahtsid ikka veel filmitööstuses kiibitseda? no aga siis on see ju ikkagi su enda valik - kas kuulsus või hingerahu.
KOMMENTAARID (8)