Normannid vabanesid pere õudusunenäost

Henrik, Triin ja Frederik Normann kolisid Lasnamäelt Saku idüllilisse provintsivaikusse. Endine elu üheksakorruselise maja ühetoalises korteris kangastub neile õudusunenäona.

Suure üheksakorruselise maja kolmandal korrusel veedetud aastate jooksul ei õnnestunud noorel perel isegi naabri nime teada saada. Triin ütleb, et samas oli maja läheduses kogunevatel vene pätikampadel kõik teada - kes oled, kust tuled ja millal lähed. Kesköö paiku veetis sama seltskond aega vabaõhudiskol. Kõlarid seati aknale ning vene tümps saatis karpmajade elanikke hommikuni.

“Kui hommikul tööle läksime ja auto (Normannid sõidavad aasta eest soetatud kümme aastat vana Mercedesega - toim.) oli alles, oli hea. Ja kui õhtul jõudsime tuppa nii, et nuga ei saanud, oli veel parem,” iseloomustab paar elu Lasnamäel.

“Kord õhtul helises uksekell. Tegin sisekoridori ukse lahti, vaatasin läbi uksesilma - mingi noormees. Tegin lahti ja küsisin, kes sa oled. “Anna 25 krooni, toon homme ära!” ütles too vastuseks. “Ei anna!”, ja virutasin ukse kinni,” räägib Henrik ja lisab, et hoidis selle teoga ära korteri Kärberi tänava hooldekeskuseks saamise.

Mõned asjad on aga Lasnamäel tõesti head - näiteks korteri remontimine või kolimine. “Kui asetasid vana pliidi või läbiroostetanud kraanikausi konteinerisse pistmise asemel liftikoridori, siis võisid kindel olla, et veerandtunni möödudes seda seal enam ei olnud. Sama oli prahiga - tõsta see vaid ukse taha, ja kohe viiakse minema.”

Kolimine sundis aja jooksul soetatud maist vara tähelepanelikult inventeerima. Milleks tassida uude elupaika tarbetut kraami? “See on kohutav, kuidas inimesed rämpsu koguvad!” tõdeb Henrik, pidades eelkõige iseennast silmas. “Mingid mõttetud vanad riided, jalanõud, tühjad Voimixi karbid, tapeediribad, purgid, kaaned, pissipott, liistud, lipikud, vanad ajalehed...”

Henrik kummardab veel kord Lasnamäe linnaosavalitsuse ees, kes on prahi käsiveo kodanike omaalgatuse korras eeskujulikult korraldanud.

“Et me sealt ära otsustasime tulla, sõltus vaid juhusest. Augustis küsis üks Sakus elav tuttav: mis sa seal Lasnas kopitad? Tule parem siia - suurem korter ja turvalisem ka,” seletab Henrik. Triin ja Henrik ei pidanud vajalikuks korterit osta: “Seda ei tehta kusagil maailmas. Ostavad kinnisvarafirmad, inimesed üürivad.” Septembris kolis noor pere sisse.

Kolimine oli muidugi omaette ooper. Abiks tulid raadio- ja ekraanipartner Madis Milling isikliku Citroėniga ning Saku õlletehase müügimees Andrus Viks Toyotaga. Saku Näituse tänava kolmekorruselise maja teisele korrusele jõudsid asjad märksa kiiremini, kui need Lasnamäelt välja said. “Nagu supsti!” kiidab Henrik.

Normannid kulutavad üüriks, kommunaalteenuste ja telefoni eest tasumiseks nüüd pisut alla 3000 krooni kuus. “Normaalne. Kolm inimest, kolm tuba,” arvutab ta. “Kohanesime kolme-nelja päevaga, võrdluseks - Lasnamäel võttis see aega kuid.”

Naabrid tundsid uustulnukate vastu huvi juba esimesel päeval. Ikka tuldi tere ütlema ja uuriti, kellega tegu. “Kuid samal päeval sain ka sõimata. Oli juba õhtune aeg ja pime. Läksin viskasin prügikonteinerisse prahti, kui mu juurde astus üks proua: “Võtke see praht sealt kohe välja! See on meie maja konteiner ja teie ärge oma prahti siia loopige!” Teatasin, et ka mina elan nüüd selles majas. “Ei ela! Tean täpselt, kes siin majas elavad!” raius daam vastu. Kuid pärast selgituse kuulmist vabandas viisakalt. Ja üldiselt selline suhtumine mulle meeldib - naabrivalve tegutseb,” sõnab Henrik tunnustavalt. Lootes, et kui keegi astub tema mersu juurde tagasilda kangutama, tuleb sama proua ja ütleb, et ärge kangutage, see pole ju teie auto.

Kui Triin on põline mustamäelane, siis Henrik veetis 26 aastat oma elust vanemate Nõmme eramus: “Oma maja, värav, muruplats ja koer on seega minu ideaaliks.” Peatselt neljandat pulma-aastapäeva tähistav paar on uue elupaigaga igati rahul, kuid unistust päris oma kodust - majast - pole kumbki peast heitnud.