Sass Henno soovitus isadele: lapsed õpivad, kui enda vigu tunnistad (17)

Ma soovin sel aastal kõigile isadele julgust ja mehisust oma minevikus tehtud vigu tunnistada. Meie lapsed idealiseerivad meid. Igatsevad. Armastavad. Janunevad tähelepanu järele. Seetõttu iga meie vale, iga meie karistamine, iga meie manipulatsioon, mida me nende või nende ema juures praktiseerime – muutub meie laste jaoks tulevikus normiks, mille nad enda jaoks loogiliseks on mõelnud. Sain alles sel aastal aru, et laps hakkab enda vajadusi ise kehtestama siis, kui me vanematena pole suutnud tekitada talle turvalist ja sooja keskkonda, kus ka oma halva tunde välja elamine on okei. Laps ei pea suutma oma tundeid ise maandada. Aga iga täiskasvanu peab seda suutma.

Oma emotsioonidega üksi jäetud lastest, kelle väikseid tundeid, traumasid ja stressi me märgata ja maandada ei oska, kasvavad aga põlvkondade kaupa tulevased ohvrid või vägivallatsejad.

Haiget tegemine, koolivägivald, suhtepartnerite emotsionaalne ja füüsiline sandistamine lõpeb ühiskonnas alles siis, kui julgeme isadena oma halbu tundeid, läbikukkumishirme, viha ja eksimusi tunnistada ja maandada nii, et lapsed ja nende emad ei saa haiget. Aga mis roll on emadel? Kasvõi enda mugavustsoonist ja suhtesõltuvusest väljumise hinnaga tagada laste stressivaba kasvukeskkond, kus lapsed ei oleks tunnistajaks vägivallale, valetamisele ja manipulatsioonidele.

Kuidas käituda, kui oled isa?

1. Vihastada võib iga inimene. Aga eluterve viha väljendus käib nii, et sa ei karju, lõhu, löö. Ütle, et sa oled vihane, tahad sellest hiljem rääkida ja distantseeru, kui silme ees must vms. Mine eemale ja näita, et rahunemine on täiskasvanu enda teha ja sinu vastutus, keegi teine ei pea sind rahustama. Keegi teine oleks pidanud sind rahustama siis, kui olid veel väike. Aga sinu vanemad ei osanud seda teha. Seega jäid sa oma vihaga hätta ja kannad seda terve elu kaasas. Sinu viha on okei. Selle teiste peal välja elamine, kas kasvatuse vms sildi all pole aga iial okei.

2. Me kõik oleme ekslikud. Ka sina oled valetanud, et end paremas valguses näidata, ka sina oled eksinud reeglite vastu elus, suhetes, võib-olla liikluses. Sa ei ole osanud paremini. Seega reageeri alati ka oma laste eksimustele heatahtlikkusega. Naerata, kallista, ütle, et sul juhtub ka, et vahel läheb valesti. Räägi oma lastele ka oma vigadest, alkoholismist, oma lapsepõlvest – millest iganes, kus sul on asjad vussis olnud. Nemad armastavad sind niikuinii, aga õpivad sult siis, kui oma vigu tunnistad. See on mehelik normaalsus. Nii näitad eeskuju ja ehk ei leia su tütred tulevikus suhtepartneriks valetajaid ega pojad ei muutu petjateks oma suhetes.

3. Kaitse alati piire. Nii oma riigil, ise endal, kui ka oma lastel. Hoia reegleid ja pea kinni kokkulepetest, isegi kui need puudutavad magusa söömist või magamamineku kellaaega. Reeglitest üleastumine on magus ja vahel lapsed on nii õnnelikud kui lubame seda teha. Ma ise seda ka teinud ja näen, kuidas see lühike rõõm samas pikemaajalist turvatunnet halvab. Sest laps vajab eeskuju ja rütme, mis maandavad ta stressi. (Stress omakorda on väikelapse aju arengut otseselt pärssiv) –näita, et sa ei luba haiget teha endale, emale, lastele. Ja ei tee seda ka ise. Sageli õpetame lapsed oma eeskujuga manipuleerima vahel keelates ja vahel lubades samu asju. Seega ära loo maailma, kus seadused muutuvad iga päev ja keegi ei tea, mis su meelest täna õige või vale on.

4. Austa teiste keha. Ükski puudutus ei tohi olla vastumeelne. Isegi kui pead lapse riidesse panema vastu tahtmist, ütle et sa ei lase tal ära külmuda ja haigeks jääda ning alati vabanda, kui oled pidanud talle jope nii selga panema, et see talle ebameeldiv on. Lüüa, tutistada ja isegi kallistada või musitada vastu lapse tahtmist ei tohiks. Miks? Sest ka sulle ei meeldiks, kui ma sind ju musitama tuleks. Aga kui see loll nali kõrvale jätta, siis tõde on siin: sest muidu õpib ta seda, et tema armastatud inimene võib ta kehaga oma tahtmist mööda ringi käia ka tulevikus. Ja sellest vääruskumusest võib saada su lapse tulevaste suhteprobleemide üks alustala.

5. Ära ole suhtes koos „laste pärast“ – lapsed ei lõpeta sinu armastamist, kui olete lahus. Lapsed lõpetavad enda armastamise, kui olete koos ja kodus on õhk stressist paks. Ja see enda armastamise lõpp paistab tulevikus välja nii, et su lapsel on omavahel puntras koos nii sõltuvused, enesehinnanguprobleemid, katkised lähisuhted kui ka hunnik õigustusi, miks ta ise midagi teha ei saa, et enda maailma muuta - sest väiksena oma vanemate tülisid nähes ta neid muuta ei saanud.

Karmid soovid, ma tean. Aga fuck it. See ongi karm maailm. Ja keegi peab meile isadena meelde tuletama, mis meie tegelik roll on. Elame täna Eestis, kus paljud vanemad peavad ikka veel lastele valu põhjustamist normaalseks, ja siis hädaldavad, kui täiskasvanute maailmas see ka nii tavapärane on.

Me kõik saame seda muuta. Alustades endast.