KÕRVUTI KOOS: Kuni järgmise aasta märtsini on Mikkeli muuseumis avatud väljapanek Alfred Rõude kogust, kes oli kõrvu Mikkeliga üks Eesti olulisemaid kunstikollektsionääre 20. sajandi esimeses pooles. Rõude näituse kuraator on  Anu Allikvee, kelle järgmine kuraatoriekskursioon toimub 11. detsembril.Foto: Teet Malsroos
Inimesed
9. november 2019, 00:01

"Ka kõige fantastilisemal lool on tõepõhi all." 

Kaks fanaatilist kollektsionääri Johannes Mikkel ja Alfred Rõude ning nende kogud on saanud kaante vahele

 „Mikkeli muuseumi eksponaatidest on päritolulegendi mõttes kõige kuulsam teos kahtlemata tundmatu autori „Õhtusöök Emmauses“,“ rääkis Õhtulehele Eesti kunstimuuseumi kuraator Greta Koppel, kelle koostatud värske brošüür „Mikkeli muuseum“ annab ülevaate Johannes Mikkeli (1907–2006) kollektsioonist ning tutvustab lähemalt muuseumi püsiväljapaneku olulisemaid eksponaate. Omamoodi märgiline on, et muuseumi esimesel korrusel on märtsini avatud teise suure kunstikoguja Alfred Rõude, kel on oluline roll Wiiralti pärandi säilitamisel, väljapanek.

 „Mikkeli muuseumi eksponaatidest on päritolulegendi mõttes kõige kuulsam teos kahtlemata tundmatu autori „Õhtusöök Emmauses“,“ rääkis Õhtulehele Eesti kunstimuuseumi kuraator Greta Koppel, kelle koostatud värske brošüür „Mikkeli muuseum“ annab ülevaate Johannes Mikkeli (1907–2006) kollektsioonist ning tutvustab lähemalt muuseumi püsiväljapaneku olulisemaid eksponaate. Omamoodi märgiline on, et muuseumi esimesel korrusel on märtsini avatud teise suure kunstikoguja Alfred Rõude, kel on oluline roll Wiiralti pärandi säilitamisel, väljapanek.

„Õhtusöök Emmauses“ on legend ainuüksi selles mõttes, et Mikkel uskus selle olevat Diego Velázqueze noorpõlve töö, mille ta ostis 1930. aastatel Gustav Kangro antiigiärist Tartus,“ ütleb Greta Koppel. „Kõige mahlakam on muidugi maali antiigiärisse jõudmise lugu. Mikkel on jutustanud, et see pärineb Uue-Suislepa mõisast Viljandimaal ja et pärast mõisa omanikevahetust tekkis vajadus elamine ümber kohandada, mille käigus vajati ka ühte ust väiksema seasulu tarvis. Selle peale teatanud mõisa üks talumees teisele, et nägi just lakas parajat sobilikku ust. Võeti redel, roniti üles ja visati siis uks alla. Tolmu lendas mis kole ja mis siis selgus: tegemist on hoopis maaliga. Nii otsustanudki mehed selle Tartusse antikvariaati viia. See on lugu, mida rääkis Johannes Mikkel ja mis kuulub pigem fantaasiažanrisse.“ 

„Ent siin läheb lugu veel  huvitavamaks. Viljandi muuseumis säilitatav Anna von Krüdeneri akvarell 1880. aastatest kinnitab, et lennukal lool on tõepõhi all. Krüdener oli Uue-Suislepa mõisniku tütar ja akvarell kujutab elutuba, kus sohva kohal ripub täpselt sama maal, mille talupojad Tartusse viisid. Küsitav on muidugi see, kui palju on selles loos talupoegade käsi mängus. Tõepärasem on, et maareformi käigus pidid Krüdenerid ise osa oma varast realiseerima. Aga ikkagi on see Mikkeli lugudest üks kõige hämmastavamaid, mis näitab, et ka kõige fantastilisemal lool on tõepõhi all,“ tõdeb  Koppel.

Edasi lugemiseks: