ERVIN ABEL: „Elada tuleb nii, et kui kokku kukud, siis kõik arvavad, et suurest õnnest!“

Läbi naljategemise ajaloo on tihti tippu tõustud paarikaupa. Eelmise sajandi algupoolel ilmusid tummfilmiekraanile Dick ja Doff, kes said tuntuks üle terve ilma. Aeg läks edasi ja 80ndate rahvalemmikuteks said Kibuspuu ja Krjukov. Üsna lähiminevikus naerutasid meid Avandi ja Sepp. Ent 70ndate alguses tõusid rahva ületamatuteks lemmikuteks Nõmmik ja Abel. Või Abel ja Nõmmik, nagu rõhutas Sulev Nõmmik, sest Ervin Abel oli temast aasta vanem. 

Abeli ja Nõmmiku soojal ja kurjuseta naljal oli publiku jaoks mingi eriline veetlus, mis lubab nende koosveedetud kümnendi soolokarjäärist kui mitte kõrgemale, siis vähemasti omaette tõsta. 70ndad oli mõlema mehe loominguline kõrgaeg. 80ndatel muutus aeg ja muutusid olud, tasapisi hakkas muutuma ka nalja olemus. Küllap mõjutas seegi Nõmmiku ja Abeli hilisemat lahkukasvamist. Rahva armastus ei kadunud kuhugi, kuid sooloesinejana ei saavutanud neist kumbki hiljem enam midagi võrdväärset.