BERMUDA KOLMNURK: vanalinna peoepitsentri mootor müriseb vaatamata linnaisade keelitustele täiel jõul edasi (2)

Ei, siin Bermuda kolmurgas ei jää kadunuks purjekad ega lennukid. Siin võib hommikuks kadunud olla pool kuupalka, esihammas, süütus ja eneseväärikus. Ja muidugi ka nende vaeste inimeste ööuni, kes siin baaride kohal korterite või hotellitubade voodites higistena vähkrevad. See on üks põhjus, miks on linnaisad sidunud Suur-Karja tänava keskkoha ümber vöö, millele nad aeg-ajalt kõlblusnaaskliga auke juurde püüavad uuristada, et seda veelgi rohkem kokku tõmmata.

Selleks, et pidutsejate maksad päris sõelapõhjadeks ei muutuks ning UNESCO maailmapärandis olevast Tallinna vanalinnast turistidele pelgalt noorte möllukoha muljet ei jääks, läks linn aastaid tagasi baaride vastu kohtusse. Tallinna ringkonnakohus otsustaski, et nn Bermuda kolmnurgas ja selle ümbruses ei tohi enam terve öö märjukest müüa. Keeld kehtib üheksas baaris, kus ei või argiööl napsuga kaubelda kella 00.00st kuni 05.00ni ja puhkepäevale eelneval ööl kella 01.00st kuni 05.00ni. Piirangud puudutasid Nimeta baari, Shootersit, St. Patrickut, Laborit, Route 13, Valli baari, Taco Expressi, Dublineri ja Bayern Böhmeni Kellerit. Seetõttu on ka mitmed siin nimekirjas välja toodud baarid nüüdseks käraka kastidesse pakkinud ja siit minema kolinud. Lisaks keelati 2018. aasta 1. juunist ära ka happy hour ehk võimalus pakkuda mingitel tundidel alkoholi tavapärasest soodsamalt.

Aga tühja neist õnnelikest tundidest ja segavatest keeldudest – pidu läheb edasi! Ja kuidas veel! Kuigi ülalnimetatud baaride piirkonnas ringi liikudes jääb teine mulje, siis kohtu pressiesindaja Annika Vilu kinnitab, et kuiv seadus kehtib eelnimetatud baarides endiselt. Selle täitmist peaks kontrollima Tallinn. Küsides baaride esindajatelt kommentaare, kas öist alkoholimüügikeeldu austatakse, ei taha nad midagi vastata, nimetades seda õrnaks teemaks.

Selleks, et praegust elutegevust Bermuda kolmnurgas paremini kirjeldada, ei piisa vaid ühest õhtust. Tuleb teha pikemale ajavahemikule jagatud pistelist kontrolli, mistõttu lähen seal kaduma mitmel sügisõhtul.

Visiit nr 1: 4. oktoober

„Mene perse, idiootti! Olet paskiainen!“ sõimab soomlane Vabaduse risti all oma ahnet rahvuskaaslast, kes temaga viimast pära oma viinapudelist jagada ei taha. Kell on kaks öösel. Lõugavatest põhjanaabritest mööda viib tee sügavamale vanha kaupungiin (soome k vanalinna) – Suur-Karja tänavale, kus asub kurikuulus Bermuda kolmnurk.

Esimese baari ees flirdib nooruke brünett naine parasjagu äärekivil turnides ja gravitatsiooniga võideldes tõmmu hispaanlasega. Ta küsib välismaiselt noorhärralt sigaretti. Keevaline hispaanlane pole loomulikult nii kade, nagu oli Vabadussamba all sõbraga viina pärast kakelnud soomlane – ta ulatab neiule suitsud terve pakiga. Tütarlaps jääb vaatama suitsupakil olevat koledat hoiatuspilti tilguti all olevast imikust. Ta mõtleb viivuks ja teatab siis: „I fucking hate babies!“ („Ma vihkan beebisid!“). Neiu võtab pakist suitsu ja viskab selle naerda lõkerdades suhu. Hispaania noormees sekundeerib ja pakub talle tuld.

Aitab. Et keskkonda sulanduda, tuleb võta üks Gin toonikuga, mis nublu laulusõnade järgi peaks ka vererõhku tõstma. Kuigi kell on tiksunud üle keelukellaaja, saab ennekõike oma hamburgerite poolest tuntud Linnutee puhvetist napsu soetada. See koht linnaisade keelunimekirjas pole, kuigi selle naabrid on. Usin kampsunisse sooja pugenud baaridaam viskab üsna kärmelt kokteili valmis. Samal ajal jõuab ta veel selgitada midagi kokapoisiga, kes tema selja taga burgeripihve küpsetab, ning keelata tuikuvat noorhärrat, kes üritab baarile kuuluva klaasiga uksest välja minna. „Kas joodikuid on raske karjatada?“ küsin baaridaamilt. „Ei, üldse mitte,“ vastab ta resoluutselt ja sahmib leti taga edasi, nagu oleks tal kümme kätt.

Porilompi kukkumine pole mingi takistus

Kuigi ümberringi käib kõva jooming, siis on kamp põhjamaa punapõskseid ja blondipäiseid noorhärrasid tulnud siia tõepoolest burgerit sööma. Nad paluvad mul endale inglise keelde tõlkida sõnad „jääkapsas“, „sibul“ ja „kukkel“. Muud eestikeelsed nimetused on nad juba sõnastiku abiga dešifreerinud.

Nüüd tormab uksest sisse ähmis tütarlaps, kes küsib baarist joogivett ja jookseb rüüpega tagasi õue. Vaatan üle õla aknast välja Suur-Karja tänavale – üle tee istub kõnniteel maas purjus noorsand, pea rinnale vajunud. Tema kõrval aurab värske okse. Neiu kiirustab veega noormehe juurde ja hakkab talle seda vägisi sisse kallama. Siiski tõdeb ta üsna ruttu nagu Toots „Kevades“: „Ei see tont jalgu alla võta.“

On aeg minna. Selgest külmast öötaevast hakkab sadama rahet. Minu ees kolmnurgast välja koperdaval kutil on vaatamata kargele ilmale seljas pelgalt valge triiksärk. Särgi värv aga muutub kohe – noormees kukub külili munakiviteel laiuvasse lompi, kus lisaks veele on hulpimas assortii erineva päritoluga vedelikke. Kui noormees püsti tõuseb, näeb ta välja nagu tahmatont. Ta käitub, nagu midagi poleks juhtunud ja taarub suvalises suunas edasi.

Visiit nr 2: 1. november

Hingedeöö esimene tund hiilib salamisi lähemale. Hiltoni hotelli kasiinos pidutsev Brigitte Susanne Hunt ei tea veel, et mõne tunni pärast paneb tema kallim Ron Cafe VSis oma töökaaslasega tatti. Kodudes süüdatakse peagi kadunukeste mälestuseks küünlad. Tallinna vanalinnas asuva legendaarse korstnapühkija kuju juures valmistub aga kamp noori parasjagu kanepipläru läitma. Üks kambaliige teeb sõpradele märkuse: „Ärme siin nii avalikult tee. Lähme Hollywoodi ette.“ Ei, see 20 meetrit eemal asuv plaan B pole ju üldsegi mitte avalik koht! Olles pehmete pilvede embuses, suundutakse eufooria ja kajakalike huilete saatel otse kaduvikku – Bermuda kolmnurka. „Kuidas ma end küll nii v***u tõmbasin?“ nõuab üks neiu iseeendalt ausat vastust ausale küsimusele.

Kuna värskelt on mööda saanud noorte lemmikpüha halloween, siis liigub sel kurjakuulutaval ööl Suur-Karja tänaval terve hulk kostüümidesse peitunud joodikuid, liiderdajaid ja tainapäid. Kellel on ees vampiirihambad, kel peas sarved. Ka osa Bermuda kolmnurga baaridest on luukerede, kõrvitsate ja nahkhiirtega dekoreeritud.

„Joome verd, raisk!“ hüüab nooruke tütarlaps oma kaaslastele, mispeale hingatakse Labori baaris sisse kümme tumepunast napsu. Sealjuures ei tee tüdrukud teist nägugi.

„Kui vanad te olete?“ uurin. 

„Just saime 18! Ja sa ise, mingi 20+ vä? Aga ära põe! Sa näed täiega noor välja!“ saan vastuseks ootamatu komplimendi. Okei, veel polegi vaja vanadekodusse kohta broneerida. Või siis ikkagi on, sest ma ei teadnud, et Laboril on kaks korrust ja pidu käib ka all keldris? Samal ajal, kui mina end Laborist välja pressin, üritab end sisse pressida terve grupp noormehi. Kuid neil on jalas dressid ja see dresscode ei sobi turvamehele mitte üks teps. Poisid jäävad pika ninaga ja tüdrukutega koos verd juua ei saa. Raisk.

Kehastun nüüd väikelinna pidutsejaks, kes ei tea pealinna elust midagi, ja uurin ühe teise baari turvamehelt, mis seis on – kas siin saab hommikuni juua või mitte? „Meie müüme poole kuueni hommikul! Linn üritab siin läbi suruda igasugu jama, aga meist jagu ei saa,“ nendib turvamees ja lõgistab naerda. Ta lisab, et tema hinnangul on Bermuda kolmnurgas töötada hea ja rahulik. „Kakelda pigem ei julgeta, sest iga baari ees seisavad turvamehed.“ Nüüd sõuab mööda tondioja minu poole veidra aktsendiga inglise keelt rääkiv mees, kes jagab kuponge, mille alusel saab baaris kaks jooki ühe hinnaga. Kas happy hour ei pidanud keelatud olema? „No-no!“ saan vastuseks. Meie vestlusse sekkub neiu, kes uurib sõstrasilmselt välismaalaselt, kas too ei tea, kust kokaiini osta saaks. Mees jääb tõsiseks. „Kui palju sul vaja on?“ küsib ta vastu.

Eestlane olen ja eestlaseks jään?

Nimeta baaris käisin ma viimati pikki aastaid tagasi, ülikooli ajal. Siis kutsusid välistudengid seda kohta erinevatel põhjustel public toilet'iks (avalikuks käimlaks). Eeldades, et siin käib siiani räige simman, astun ettevaatlikult punastest baariustest sisse. Need avanevad keskelt külgedele nagu klassikalises Hollywoodi vesternis. Kuid ma pean üsna pea pettuma – Nimetas on rohkem kõrvitsalaternaid kui inimesi. Need vähesed inimhinged, kes siin aega viidavad, imevad vaikselt istudes kõrrest kokteili ja räägivad juttu.

Väljas tänaval pöörleb aga sündmustekeeris omasoodu edasi. Kahe baari vahel asuva vanaaegse metallaia taga lällab kolm Eesti noormeest, kes on end joonud staadiumisse, kus nad arvavad ennast samuti välismaalased olevat. Nad jäljendavad erinevaid aktsente, soiuvad ja karjuvad inglise keeles ning hööritavad meelalt kätega metallpostidest kinni hoides oma tagumikke.

„Mida kuradit te teete?“ pärin ma. 

Üks noormeestest vastab inglise keeles, et nad sõimavad turiste. 

„Aga sa pole ju välismaalane, kui mu eestikeelsest küsimusest aru saad?“

Tüüp jääb aga lõpuni endale kindlaks – ta on pärit Ameerikast. Hingedeöö on täies hoos.

Tunneli lõpus paistab aga valgus. Liikudes mööda Sakala tänavat selle valguse poole, kihutab mulle vastu kaks politseibussitäit seadusesilmi. Tänaval looklevad inimesed lähevad kahte lehte laiali. Tunne on nagu märulifilmis. Korrakaitsjad tormavad sõidukitest välja ja hakkavad närviliselt ümber suure kollase maja käima. Kuna maja alumistel korrustel tegutsevad kauplused, ei saa nad esiti üldse aru, kust äripinnad lõpevad ja eluruumid algavad. Lõpuks ilmub politsei välja kutsunud mees õue ja ütleb, et ühes toas käib hirmus lärm ja tümakas. Ta juhatab trobikonna politseinikke üles korda looma. Kuna politseinikud niipea alla tagasi ei tule, jääb selgusetuks, kas hingedeööl möllas vanas majas koju saabunud inimhing või kutsuti politsei järele elavatele.

***

Kõlblusnaaskel torkab jälle

Vanalinna baaride alkopiirangutest, mille täitmine on kaheldav, jääb Tallinna linnajuhtidele aga väheks. Tallinna linnavalitsus kiitis kolmapäevasel istungil heaks järgmise aasta 1. juunist kehtima hakkavad alkoholimüügi piirangud kõigis Tallinna meelelahutusasutustes, eelnõu saadetakse nüüd edasi linnavolikogule kinnitamiseks.

„Alkoholi jaemüük on 2020. aasta suvest kohapeal tarbimiseks keelatud argipäevadele eelnevatel öödel ajavahemikul kella 02.00st kuni 06.00ni ning laupäevale ja pühapäevale eelnevatel öödel kella 03.00st kuni 07.00ni. Piirangud ei kehti ööl vastu 1. jaanuari, 25. veebruari ja 24. juunit,“ ütles abilinnapea Aivar Riisalu. Alkoholimüügi piirang ei kehti rahvusvaheliseks liikluseks avatud lennujaama ja sadama hoonetes ainult reisijatele ette nähtud alal asuvas müügikohas, majutusettevõtete fuajees asuvas müügikohas ja majutusruumides ning hasartmänguseaduse alusel Tallinna linnavalitsuselt tegutsemiseks nõusoleku saanud mängukohtades asuvas müügikohas.