KAS LÄHED KA? Eesti võtab osa ülemaailmsest annetamistalgust (36)

Mis on annetamistalgud? Idee pärineb USAst, kus viis aastat tagasi hakkas hoogu koguma ettevõtmine „Giving Tuesday“, mis keskendus annetuste kogumisele. Ettevõtmine hakkas levima USA riigipiirist väljaspool ja 3. detsembril on lisaks Eestile veel rohkem kui 50 riiki, mis samamoodi annetamistalguid korraldavad.

Ürituse mõte on sarnane meie „Teeme ära“ talgutega – tegevusi korraldavad vabaühendused, kes ootavad parima tulemuse saamiseks võimalikult palju inimesi kaasa lööma. Näiteks ootab 3.detsembril restoran „Leib“ omanik Kristjan Peäske abilisi raskuses peredele õhtusööki tegema ja SOS Lasteküla rahvas abilisi postkaarte müüma. 

Presidendi vabakonnanõunik Urmo Kübar selgitas, et annetamistalgute korraldajate seas on inimesi, kes olnud seotud ka Teeme Ära, Arvamusfestivali ja mitmete muude praeguseks meil juba üsna tuttavate kodanikualgatustega. „Nagu igas valdkonnas, eks me suhtleme omavahel, räägime ka sellest, mis teeb muret, mis võiks paremini olla ja kuidas,“ sõnas ta ja märkis, et üks muretvalmistav teema ongi heategevus, milles Eestil on veel arenguruumi. „Heategevus on väga tähtis ning ühiskonnad, kus annetamine on au sees ja levinud, on tänu sellele tugevamad, tervemad ja õnnelikumad. Endale jõukohasel määral annetamine on üks lihtsamaid viise aidata kaasa muutustele, mida näha soovid – olgu siis oma kodukohas, sulle olulises valdkonnas või ühiskonnas laiemalt. Kasvõi mõne euro kaupa korraga, aga järjepidevalt annetades tuleb sellest aasta peale juba arvestatav summa,“ selgitas ta.

Eestlased on maailmas annetamiselt 66. kohal

Möödunud aastal annetati Eesti vabaühendustele kokku umbes 40 miljonit eurot, mis jaguneb rohkem kui 1300 organisatsiooni vahel. Keskmine Eesti inimese annetus ühele vabaühendusele oli aasta peale 33 eurot, mis teeb ühe kuu kohta veidi vähem kui 3 eurot.

Rahvusvahelise uuringu World Giving Index küsitluses ütles viimati 27 protsenti Eesti inimestest, et on küsitlusele eelnenud kuul heategevuseks raha annetanud. Maailma riikide seas asetab see meid 66. kohale.

Kui üldse annetamisest rääkida, siis valdkonniti tehakse Eestis enim ehk ligi 40 protsenti kõikidest annetustest kirikutele ja kogudustele. Kui rääkida üksikutest annetusekogujatest, siis mullu olid kõige edukamad vähiravifond Kingitud Elu (2,61 miljonit eurot), SOS Lasteküla (2,47 miljonit eurot) ning Balti Haridus- ja Kultuuriühing (1,26 miljonit eurot). 

„Küsimus pole muidugi mitte selles, mis kohal me mingis edetabelis oleme, vaid selles, kui palju tähtsaid, kasulikke, häid asju saaks meil tehtud, kui annetajaid on rohkem ja heategevusest vabaühendustele jõudvad summad suuremad. Kui me kõik esialgu kasvõi veidi rohkem teeme kui seni. Teeme Ära talgupäev on siin jälle hea võrdlus – iga osaleja panustab mõned tunnid oma aega ning kokkuvõttes saab tehtud suur ja võimas töö. Ja kõigil kaasalööjatel on seejuures veel ka tore,“ tõi Kübar näite.

Mida need talgud muudavad?

„Kõige suurem soov on, et kõik kaasalööjad saaksid sellest meeldiva, hea kogemuse, kuidas nende abiga midagi olulist sünnib. Et meie tublidele vabaühendustele annab see päev innustust läbi mõelda ja proovida ehk ka uusi asju, kuidas annetajaid paremini oma tegemistesse kaasa tõmmata. Ja teisest küljest muidugi annetajad – kellele on see esimeseks kokkupuuteks heategevusega, kellele võimalus mõelda, kuidas seni tehtust edasi liikuda, kas siis annetusi suurendada, sõpru kaasa haarata või muud sellist,“ rääkis Kübar.

Õhtulehe süda heldib kasside ja vähihaigete peale

Toimetusesisest uuringut tehes selgub, et Õhtuleht Kirjastuse töötajad annetavad kõige agaramalt vähiravifondi „Kingitud Elu“ ja loomade varjupaikadele. Suuremal osal annetajatest on annetamiseks igakuine püsimakse. 

„Kui kass saab minu antud kümne euro eest paar nädalat süüa, siis ma pigem annan selle talle kui ostan endale H&M'ist uue pluusi,“ selgitas üks töötaja. „Ma lihtsalt usun, et tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse. Võib-olla on see mingi naiivne usk, et kui kunagi endal peaks sellist abi vaja minema, siis karma on see, mis aitab ka mind,“ põhjendas teine.

Loomulikult oli ka neid, kellel ei kipu käsi iga annetuskasti peale rahakotti haarama. Põhjuseid on selleks erinevaid, kuid peamine on siiski küsimus, et kui juba riigile maksude näol raha antakse, siis miks peaks veel isekeskis raha ümber paigutama hakkama?

„Läinud nädalavahetusel ahvatlesid hoolitsetud soengute ja kallite sviitritega noormehed mind tegema püsimakset lastehaiglale mingite aparaatide ja autode ostmiseks, aga seekord kõnelesid nad kurtidele kõrvadele. Minu teada on suured haiglad kenasti kasumis ja ükski hädavajalik asi neil ostmata jää, ehkki ilmselt ei saa kõike kohe ja korraga,“ põhjendas üks töötaja annetamata jätmist.

„Hakkab kurb, kui ma mõtlen, et tegelikult peaks olema Eesti riik suuteline oma inimesi aitama, mitte ei peaks inimesed oma raha ümber jagama riigi tegemata jäetud töö pärast. Ja miks peavad inimesed seda kerjama sotsiaalmeedias...,“ märkis teine.

„Mina ei anneta sisuliselt mitte kunagi. Ma maksan makse selleks, et inimesed oleksid terved, et neil oleks sotsiaalhoolekanne ja nii edasi. Hädaline ei peaks olema justkui tsirkuseartist. See on ju hädalise jaoks piinlik, et justkui maksad makse, aga kui hädas oled, siis käi ajalehtedes, mine plakatile ja räägi enda intiimseid hädasid,“ tõi kolmas välja.