Inimesed

HOMMIKUSÖÖK STAARIGA

ÕL VIDEO | Inga Lunge: mingis punktis tuli taipamine, et ma võin teha väga palju kurja (2)

Anu Saagim | Video: Rauno Vahtre; Märt Niidassoo, 17. november 2019, 10:29
"Hommikusöök staariga" - Chocolaterie Pierré; Anu Saagim; Inga Lunge
Armastatud näitleja Inga Lunge (sünninimi Inga Proode; hiljem Inga Allik) on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli magistriõppe. Ta on eelkõige tuntud osatäitmisega Eesti vaadatuimas telesarjas "Pilvede all", kus ta mängis alates 2010. aastast. Seriaalist lahkus Inga aastal 2018, 17. hooaja hakul.

Aaastal 2012 abiellus Inga (38) muusik Toomas Lungega (55). Varasemast kooselust on tal 14-aastane poeg Rasmus. Toomasega sündis neil aastal 2012 tütar Nora Ann. Inga poolõde on muuseas näitleja Liis Haab, kes mängis ka seriaalis "Pilvede all" tema õde. 

Kohtusin Ingaga pühapäeva hommikul imearmsas kohvikus Chocolaterie de Pierrè, Tallinna vanalinnas. Rääkisime tööst, pereelust, hirmudest ja rõõmudest. Kunagi psühholoogis õppinud Inga jagas ka näpunäiteid, kuidas olla enesekindel. 

Samuti tõdes Inga, et 18-aastat vanema mehega kooselu on täiesti okei. "Nii kaua, kuni mõlemad on terved, on kõik hästi. Loodan, et nii saab olla väga pikalt." Veel rääkis Inga kuidas ta ühel hetkel taipas, et võib olla väga halb ja võib teha väga palju kurja.

"Hommikusöök staariga" - Chocolaterie Pierré; Anu Saagim; Inga LungeFoto: Stanislav Moshkov

Samal teemal

Oleme Tallinnas Pierre šokolaadikohvikus. Inga, me oleme PÄRISELT ka pühapäeva hommikul väga varajasel tunnil siin, kohvik on just avatud. Tore, et sa viitsisid nii vara tulla ja veel Tartust.

See on nii ilus koht, miks ma ei peaks viitsima? Seda enam, et mul on selle kohaga palju mälestusi. Koht on minu jaoks mõnes mõttes väga erilise tähendusega ja ei ole midagi nii vara. Kui sa hakkad mõtlema, siis on see tegelikult ilus komme tulla pühapäeva hommikul kohvikusse. Praegusel hetkel see võib-olla sind ei ohusta või ei ohustagi üldse, aga normaalsed inimesed jäävad vanaks, igatahes vanemaks aja jooksul. Mina kujutan küll ette, et kunagi võiks tulla see aeg, kus me paneme sõbrannaga kübarakesed pähe ja käime pühapäeva hommikuti kuskil kohvikus lobisemas.

Enne seda kirikust läbi?

Just. See oli imeilus, kui ma täna varahommikul siia tulin ja läbi vanalinna kõndisin. Kirikukellad lõid ja inimesed tulid juba kirikutest, eriti just prouad. Ja kuhu mujale neil peale seda minnagi? Ikka kohvikusse. 

Räägime pisut Chocolaterie de Pierrè kohvikust. See on olemas ka Tartus ja kohe kui sa siia sisse kõndisid, siis ütlesid, et vau, kuidas sa armastad selliseid kohti, aga sa ei ole siin ammu käinud. Kas sa Tartus käid vahest Pierrè kohvikus?

"Hommikusöök staariga" - Chocolaterie Pierré; Anu Saagim; Inga LungeFoto: Stanislav Moshkov

Pierré kohviku nurka sobiks hästi ka kaardimoor.

Jah, Timmer võiks siin kuskil tiksuda. Ma arvan, et Kirstile see meeldiks väga ja sobiks ka.

Praegu on selgeltnägijad, esoteerikud, hüpnotisöörid ja nõiad metsikult populaarsed. Kuidas sina nendesse suhtud? Kui on elus mingi käände- või murekoht, kas lähed kaardimoori juurde?

Ma suhtun kõikidesse üsna hästi. See on päris huvitav, sa isegi sõnastasid selle nii, et kui on elus mingi käände- või murekoht, siis väga suur osa meist otsib kuskilt lohutust, vastust või kinnitust enda sisetundele. Siis minnakse kellegi juurde, kes siis kas näitab sulle kaarte või räägib midagi, mida sa juba tead. Mõnes mõttes ma suhtun selgeltnägijatessse hästi, aga arvan, et järgmine samm võiks olla hoopis see, et inimesed julgeksid vaadata iseenda sisse ja julgeksid iseenda seest kõik vastused üles leida. Heaks selgeltnägijaks, kui sa vaatad neid saateid, peetakse inimest, kes kinnitab sulle seda, mida sa juba tead. Miks peab keegi teine tulema ütlema sulle asju, mida sa tegelikult juba enda sees tunned?

Sul on vaja kinnitust, omaenda nina alla tavaliselt ju ei näe.

Just, aga miks me ei usalda iseennast? Me võiks ikka rohkem tegeleda iseendaga ja enda seest need vastused üles leida. Ma arvan, et ei ole sellist inimest, kel ei ole tunnetust või alateadvust. Kordan, ma tõesti ei usu, et selgeltnägija ütleks mulle midagi sellist, mida ma juba ei teaks.

Meid õpetatakse ju terve kooliaja loogiliselt mõtlema, arvutama, asju meelde jätma. Kogu aeg tervet mõistust kasutama, mitte tajuma või tegelema sellega, kes ma olen, miks ma nii tunnen või mida ma üldse tunnen. See kõik oleks justkui kõrvaline. Meie kultuuriruumis teispoolsusesse uskumist eriti ei ole. Aga on kultuure, kus see on olemas, näiteks Indias. Seal õpetatakse seda, kes sa päriselt oled.

Näiteks öösel, kui sa magad, siis sa lükkad justkui oma aju välja, nii lihtne see ongi. See ongi vist tavalistel inimestel ainuke hetk, et midagi rohkem tunda või tajuda. Tegelikult me tunneme päevasel ajal ka, aga siis me mõtleme rohkem pragmaatiliselt. Sina mõtled, mida minult järgmiseks küsida, mis nüüd toimub, kas need kaamerad ikka võtavad jne. Mingi sada mõtet käib peas korraga ringi. Kui sa lülitaksid selle välja, siis mine tea, mis kõik päriselt hakkaks toimuma.

Kas sina oled kummitust näinud?

Ütleme nii, et kui sa nii küsid, siis ma ei oska sulle vastata. See tähendab seda, et ma ei tea, mida sa nimetad kummituseks. Kas ma näen või tajun midagi mingitel aegadel, siis on vastuseks jah. Kui sa küsid, kas juhtub selliseid asju, millele loogiline mõistus seletust ei leia, siis loomulikult. Öeldakse, et ma kujutan ette. Üleeile tahtsin varem tõusta, see oli nii armas, mind koputati üles. Mõtlesin, et äkki keegi on ukse taga, ma tõusin üles ja koputati veel. Kellaaeg oli küll väga varajane, aga olin lihtsalt tänulik sellele koputusele. Mul oligi vaja tõusta, aga olin unustanud äratuskella helisema panna. Tundsin end väga hästi, sest ma ei näe selles midagi ebanormaalset. Ütlesin lihtsalt aitäh, õudne ei olnud.

Sa ise oled õppinud kunagi ju psühholoogiks?

Päris alguses läksin jah õppima psühholoogiat ja sotsiaalpedagoogikat.

Enne teatrit?

Jah, kohe peale keskkooli. Need õpingud jäid pooleli, sest lavastaja Lembit Peterson hakkas Eesti Humanitaarinstituuti vastu võtma teatri kursust. Minu algne mõte oli loomulikult, et ma ikkagi läbin terve psühholoogiaõppe ja siis lähen nätlejaks. Mõtle, milline näitleja ma siis olen! Tean kõike inimhingedest ja seda, kuidas neid portreteerida. Aga tung sinna teatri poole oli ikka nii suur, et läksin ikkagi sinna katsetele ja saingi sisse. Muidugi jäid mul õpingud pooleli. Õnneks on mõned olulised asjad psühholoogiast, mis selle lühikese ajaga omandatud said, ikka veel meeles.

Kui lühikese ajaga?

Ühe aasta jooksul, siis juba tuligi see teatrikooli vastuvõtt. Need asjad on mulle siiani tähtsad. Tihtilugu mõtlen mingite asjade peale ja uurin ise ka veel lisaks. Need ongi sarnased, psühholoogia ja näitleja suund. 

"Hommikusöök staariga" - Chocolaterie Pierré; Anu Saagim; Inga LungeFoto: Stanislav Moshkov

Mina sind ei tunne, me pole ka kunagi suhelnud. Kui sinu peale mõtlen, siis kangastub mulle blond, ingellik ja alati hästi käituv kena naisterahvas. Intervjuudestki saame kuvandi, et sinu elus on kõik nii hästi ja suurepärane. Perekond on perfect, elu on perfect, kõik on nii roosa. Teil on abikaasaga fantastilised hobid, te laulate koos, teete loomingut koos. Ainult kadesta! Kuhu veel? Kas sinus on ka tumedam pool või sa oledki alati sselline tore, armas, nunnu? Kas miski üldse ajab sind kurjaks? 

Mul tuleb sellest küsimusest kaks täiesti eraldi vastust. Ma saan aru, mida sa mõtled ja osadel on ehk tekkinud ka küsimus, siis see on nüüd küll täiesti teadlik valik, et ma räägin ja võimendan. Meedia on väga suur võimendustoru. Nagu laval, võime tavaeluski ropendada. Kui sa laval ropendad, siis tuleb see välja võimendatult, see läheb kümneid kordi suuremaks. Olen aru saanud, et meediaga on samamoodi. Ma ei taha võimendada igasuguseid halbu asju. Milleks?

Ma võiks võtta praegu ükskõik millise väljaande. Ma ei tea, mis seal täna kirjas on, aga midagi on halvasti niikuinii. Milleks panna sinna veel juurde? See, et ma olen inimene, seda on näha. Sa võid ju ise mõelda, see on selge, et meie kõigi elus on kõike. Mingil eluperioodil võib sul olla väga raske, aga see, kas ma tahan sellele veel jõudu juurde anda? Ei taha. See on mul täiesti teadlik valik.

Sa näitadki siis väljapoole ainult oma puhtamat poolt?

Ei, nii ei ole, aga ma püüan ise ka mitte kinni jääda või anda talda, et mul on tervisega midagi või juhtus mingi jama. Ma lahendan need asjad kõigepealt iseenda sees ära, mitte ei oota, et sa küsiks ja siis hakkan siin seda lahendama.

Teine vastus – sellest on möödas aegu, kui ma sain mingis punktis aru, et see jõud, mis on igaühes sees, ma võin olla väga halb. See oli enda sees taipamine, et ma võin teha väga palju kurja. Ma võin sind hingepõhjani solvata, ma võin sulle niimoodi haiget teha, et sul on terve päev halb või isegi nädal aega.

See võime on meis igaühes. Nüüd on see minu valik, kas ma tahan olla selline. Millist maailma ma enda ümber loon? Mingil hetkel sulle räägitakse mingieid lugusid, aga sa ei saa aru, sa ei ole valmis neid vastu võtma. See lugu looks, aga see, millega sa ennast täidad, mida sa sisse tõmbad, kas positiivset või negatiivset, on sinu enda valik.

Mina elan igatahes ühe korra. Ma ei tea, kuidas teistel on. Vahest on mul tunne, et mõni elab mitu korda. Nad teavad, et tuleb parim variant. Mina ei tea ja mulle on praegune variant suhteliselt okei. Pea on otsas, käed ja jalad küljes. Ma tahan sellest võtta maksimumi ja see on minu asi, milliseks ma selle elu loon. Mina tahan, et oleks rohkem toredaid asju ja inimesi minu ümber, et oleksid sellised toredad kohad ja et mul oleks tore olla kogu aeg ning iga päev.

Ma ei tea, mis on homme, ülehomme, kust me teame? Ma olen praegu siin selles hetkes. Ma sõitsin hommikul siia ja kuulasin raadiot. Vikerraadios oli  noor hommikujuht, kes hakkas ilmateadet lugema. Enne seda tuli just mingi laul, kus vist Birgit laulis, et vahet pole, kui isegi suvel sajab lund, meil on ikka hea. Saatejuht sõitis sellest laulust üle ja ütles, et tegelikult on ikka vahet küll. Et meile kõigile hakkab vaikselt tüütuks muutuma see, kui hommikul on teed libedad, väljas on pime ja külm ning me peame sellega kuidagi hakkama saama. Keerasin lihtsalt raadio selle kanali pealt ära. Ta ise vist ilmselt ei mõelnud, kui palju negatiivsust ta läbi selle raadioeetri edasi annab.

See on suhtumise küsimus. Kui sa vaatad välja, siis vaata, kui äge on! Hommik on jah pime, võib-olla ka külm, aga pane ennast normaalselt riidesse! Väljas võib jalutada ja ilma nautida ka siis, kui sajab või on lumi või jää. Muud elusolendid saavad ju nende ilmastikumuutusega hakkama, näiteks puud. See on ju ka hea, kui vahepeal sajab lund. Need muutused siin selles piirkonnas on ju okei. Tuleb sügis ja külm aeg, siis tuleb talv ja on veel külmem, peab panema soojemalt riidesse. Seejärel tuleb kevad ja ega suvigi enam kaugel pole. Nii lihtne see ongi!

Ainuke viga on see, et siin läheb kell kolm varsti pimedaks. Kuidas ma selle positiivseks mõtlen? Hüppan tuppa ja panen küünlad põlema?

Jah, ilus on. Võta aeg maha.

Ma olen aru saanud, et inimesi muserdab kõige rohkem see pimedus, selleks pole pelgalt ilm. Pole muud võimalust, kui osta endale palju riideid ja need kihiti selga toppida.

Saab ära käia ka soojal maal, kui on võimalus. Meil on see mõtteviis, et kui maailm toimiks nii, nagu ma tahan, siis on hästi. Kui sina käitud nii, nagu mina tahan, siis on minu päev hästi läinud. Tegelikult ei ole nii. Käitu kuidas tahad, minul on ikka hea olla.

Jääb selline mulje, et sina oled täpselt see inimene, kes mõtleb alati kõik asjad positiivseks.

Ma püüan.

Kuidas see võimalik on?

See on igaühel võimalik.

Vahepeal võiks olla ka mingi langus, et tekiks võrdlusmoment.

Arvasin ka ülikooli ajal, et kui midagi on väga hästi, siis ole jube ettevaatlik, sest midagi peab minema rappa. Miks? Kes on sellise asja välja mõelnud?

Vanarahvas ütleb ka, et pill tuleb pika ilu peale. Kui sa oled ilgelt õnnelik ja sellega ringi keksid, siis hoiatatakse, et kohe käib pauk ja kukud ninali. 

Kui nüüd tulebki see kukkumine, mida minagi olen kogenud, siis see on ka okei. Olen ka teistmoodi elanud ja saan aru, mida see tähendab. Mul on olnud depressioon ja kõik läinud halvasti. Isegi praegu võib olla kõik halvasti, aga siin ma ikkagi olen. Pidin hommikul vara tulema Tartust Tallinnasse. Anu Saagim on siin oma pagunitega. Kohe pakutakse trühvleid ja šokolaadi. Kõik on liiga magusad asjad minu jaoks. Ma võingi nii seda asja võtta, et kõik on jube halvasti. Ka nii saab elada. Aga see on valikute küsimus.

Mina olen mingil hetkel teinud selle valiku ja see hakkab vaikselt muutuma. Kõik ei muutu hetkega positiivseks, see võtab aega. Kuivõrd kurnav ja raske on olla pidevalt selles masenduses ja depressioonis, mina ei ole nautinud neid hetki. Kui sa ütled, et peale head tuleb mingi langus, siis on see igaühel individuaalne. Sina ise paned selle märgi maha. Sina ise ütled, et see oli väga halvasti, sest selline asi juhtus. Mingi asi võeti sinult näiteks ära või keegi läks sinu juurest ära. Sina võtad seda halvana ning ise elad selle otsas. Mina ei mõtle nii, mina mõtlen, et miks see pidi juhtuma ja vaatan, mis nüüd edasi toimub.

Sa räägid tõesti nagu psühholoog.

Ise sa küsid. Ma võin ka oma tööasju rääkida või kui sa küsid, kas ma vahel ärritun. Jah, ärritun. Kusjuures, nii kui ma taban ära, et minu sees käib mingi asi võimendatult,  siis on see protsess hakanud mulle meeldima. Seda just viimase aasta jooksul. Ma jälgin huviga ennast kõrvalt, et mis see siis nüüd on? Mõtlen, et miks ja mis minu sees nüüd juhtus. 

Miski nagu käivituks sinu sees?

Jah. Kümme minutit sa ei saa midagi aru, sest sinul on õigus ja teised on nõmedad, sest keegi käitus sinuga nõmedalt. Sa ei näe enda sees mitte ühtegi teist varianti, teised on ikka sinu arvates lollakad. Aega läheb mööda ja aega peab andma. Mul oli paar päeva tagasi just üks selline kriitiline olukord. Sain aru, et minu sees kees midagi, aga siis hakkad vaatama ja aru saama, et äkki teisel inimesel oli mingi oma mõte. See on see asi, mida suurem osa meist selles tohutus kiirustamises ei viitsi teha. Ei viitsita enda sisse vaadata. Aga see olin ju mina, kes ärritus, mitte see teine inimene.

Kui sulle tehakse ülekohut, siis vahest ikka tuleb see viha välja lasta. 

Kui see aitab, siis jah.

Sa teed ka koolitusi - kuidas esineda, kuidas olla enesekindel. Ise teed hetkel kaasa komöödias „Püksid maha!" Oled ühes episoodis laval 450 pealise publiku ees, kus pead vägagi sensuaalselt tantsima. Millist nõu sa annaksid inimesele, kes peab pidama kõne suure rahvahulga ees või olema mõne suurürituse moderaator või miks mitte kas või paarikümne inimese ees ettekande tegema. Mida ma peaksin tegema, et suudaksin end kokku võtta ja mingit lolli jura suust välja ei ajaks?

Hästi keeruline on öelda ühte asja, sest nüüd me peamegi võtma kontekstist välja ainult selle ühe asja. Kui mul olekski näiteks sinuga aega, siis ma saaksin sulle pikemalt seletada ja rääkida. Et see ei ole lihtsalt üks asi ja see ei ole nii, et muidu tavaelus kuidagi olen lihtsalt ja ühel hetkel tulevad minust mingid võimed esinemiseks. Kui sa muidu oma pinda jalge all ei hoia, siis on seda pinda ka ekstreemses olukorras raske tekitada. Kui sul on muidu habras olek, siis laval see vaid võimendub.

Siiski ma leian, et on üks oluline asi, mis kindlasti aitab ka sind ja mind.Tuleb välja mõelda, mis on see asi, miks ma seda teen. Mis on minu sõnum, mis ma tahan, et meelde jääks. Just see, mida ma tahan, mitte see, mida ma pean. Miks ma tahan, et see kõlama jääks? Kui see „tahan“ on olemas, siis ainuüksi see tegelikult käivitab sind tohutult. See energia tuleb sinusse. Kui sa ütled, et ma pean selle ära tegema, siis seda ei tule.

Näiteks, kui lapsed ütlevad, et nad peavad koolis käima, sest emme ja issi tahavad. See „pean“ ei ole oluline, see ei too sulle seda jõudu juurde, sa lihtsalt vead jalgu järgi. Kui sa ütled, et sa tahad, siis see paneb su käima. See kõik on sul peas kinni.

Kuidas sa selle ülesande endale püstitad? Kui inimene püstitab selle nii, et näed, mul on kollektiivis vaja teha mingi ettekanne. Kui ta peab seda tegema, siis see ongi talle endale õudne ja veel õudsam teistele. Pigem, kui on võimalik, siis ära tee. Mina kasutan sõna „tuleb“, et tuleb ära teha. Siis tuleb leida see „tahan“ ja mingi hästi konkreetne asi mida ma tahan. Võib-olla see ongi mingi mõte, mis sa tahad, et kõlama jääks. Kui sa oled selle „tahan“-i juures, siis sinu mõte tahab ikka minna igalepoole mujale - et issand, kuidas mul see pluus täna on, äkki kõik vaatavad, kas mu püksilukk on kinni või lahti jne.

Sa pead alati tulema selle oma „tahan“-i juurde tagasi. Sul peab see kogu aeg kuklas olema. "Ma tahan seda!" - ole selle sõnumi juures. Kui sa suudad sellest kinni hoida ja fookuses olla, siis on sul väga lihtne. Kui sa jälgid neid inimesi, keda on äge kuulata, ükskõik mis elualadel ja nii ei ole ainult näitlejatega, siis sa adud, et nad tahavad sulle rääkida midagi väga olulist.

Näiteks zooloog Aleksei Turovski. Ta tahab sulle rääkida, kuidas need sitikad seal omavahel paljunevad. Mismoodi üks emane rohutirts isase ära sööb, kui ta on ära paljunenud. Ja ta räägib sellest nii põnevalt! Meil kõigil on huvitav. Mind muidu ei huvita, aga kui Turovski räägib, siis see on tohutult huvitav, sest tal on see „tahan“ pilt, see jookseb tal silme ees ja ta tahab sellest rääkida. See paneb kuulama.

Kui sa hakkad nüüd mõtlema, kas tal on ka hea diktsioon, milline on ta kehakeel või kuidas ta välja näeb, see ei olegi enam oluline. Vaid see sütitab, kui tahetakse rääkida. Sina praegu kuulad mind huviga, sest ma tahan sellest rääkida, sest see on mulle oluline.

Näiteks on mulle oluline ka aiandusguru Eva Luigas, kes räägib, kuidas lillesibulaid istutada. Ta teeb seda kirglikult, kuna tal on see „tahan“ olemas ja siis ongi teda jube kihvt kuulata. Kõikide nimetatud inimeste puhul ei saa rääkida suurepärasest lavakõnest, kõnetehnikast, need on teisejärgulised. Need võivad tulla sinna juurde, kui sa tahad ennast mingis asjas arendada.

Teatrikoolis õpetatakse näitlejaid samamoodi, et rollil on oma ülesanne ja sina pead mõtlema, mida see tegelane tahab. Üks tegelane tahab võimu, teine raha, kolmas meest jne. Kui sul on see „tahan“ olemas, siis see hakkabki tegutsema. Kui ma näiteks ütlen, et ma tahan uut meest, siis terve selle intervjuu, kui mul on see „tahan“, siis ma märkan, kus mingi mees istub. Mina räägin sinuga edasi, aga see „tahan“ käivitab mind. See „tahan“ on nüüd see punkt, mis üritaks esimese punkti läbi mõelda. Tuleb olla selles hetkes, selles „tahan“-is ja nüüd, mis on kerge, aga pole lihtne saavutada – olla sina ise. Mitte teha mingit rolli.

Tegelikult me saame aru, kui keegi teeb meile mingit petukaupa, kui keegi valetab, kui miski ei lähe päriselt kokku. Sa ei saa aru, mis see täpselt on, aga sul hakkab ebamugav. Teatris näiteks saad ka aru, aga sa ei usu. Tegelikult on meil ajus selline limbiline aju, hästi vana aju, see ei analüüsi. See ongi meil ellujäämise seisukohalt oluline, reageerib koheselt. Näiteks kui sa praegu tõsiselt kuulad ja ma ütlen sulle, et naerata, siis valel hetkel sa ei saa naeratada. See pärsib igasuguseid asju, see on seotud ka meie kehakeelega.

Sa oled kehakeeleekspert ka, nüüd mul tuli meelde! Sa jälgid ju veel seda ka. Inimene ei saa kehakeelt peita.

Ei saa, publik saab aru. Julge olla sina ise!

Sa ei saa olla iga õhtu, sada etendust, 100%, nagu sa praegu ütlesid, kohal.

Praegu me rääkisime sellistest olukordadest, kus on vaja teha mingi ettekanne või konverentsi juhatada. Näitlejatel on omad tehnikad, kuidas nad sinna rolli lähevad. Ilmselt õpid ajaga nii töötama, et sa end üle ei kuluta. Kui ma sinna rolli sisse lähen, siis ma ju iga kord ei mängi mingit psühhopaati, kes on agressiivne. Nad on rahulikud ja normaalsed inimesed suuremas jaos, see ei võta minust väga palju tükke küljest.

Kui sa mängid mingit karakterit, aga sa oled just kodunt tulnud, kus sul oli mehega tüli, siis sa mängidki seal hoopis mingit teist asja. See paha tunne jääb ju ikka külge, sa ei saa seda küljest võtta ja garderoobi jätta. Ikka sul ketrab. Sa ütlesid, et ajus on mingi koht, kuhu need asjad lihtsalt jäävad. Näiteks äkki sul juhtus mingi koletu asi ja sa ei saa ju siis olla laval ning mängida hea haldja rolli, sest sul ikkagi tiksub mingisugune jama seal kuklas?

Ma ei tea, kuidas see teistel on, aga ma kõrvalt näen kolleegidel ja võib-olla mul endal on ka selliseid hetki, kus hooman, et joostakse nurki maha, tehakse asju enda jaoks lihtsamaks. Mina pean ütlema seda, et kui ma olen rollis ja päriselt kohal, siis ma väsin vähem. Kui seal kõrval on kogu aeg see Inga, isegi kui ta on rollis sees, kuid vahepeal vaatab, et ei tea, mida see näitleja seal teeb, siis ma väsin rohkem ära. Kui ma olen ainult tegelaskujuna, siis see aeg kulgeb hoopis teistmoodi.

Kui sul on palavik, näiteks minul Ingal on palavik, siis laval seda ei ole, see kaob kuhugi ära. See on mingisugune teine reaalsus, et ma vahepeal olen kuskil teisel tasandil ja siis ma olen jälle mina edasi. See on ainult korra, ma põikan korra iseendast välja. Mida vähem ma iseennast sinna kaasa võtan, seda vähem ma väsin. Ma ei oska seda hästi seletada, aga see on nii.

Kui on endal olnud mingisugused isiklikud asjad, siis on hea lavale minna ja rolli sukelduda, nii unustad kõik ära. Kahjuks peale etendust tuleb kogu see jama tagasi. Ei tohi ennast lõhkuda, sellest ei ole ka kellelegi kasu. Ei tohi ennast ribadeks tõmmata. Sa pead isegi kõige keerulisemas olukorras, kui on ka füüsiliselt ekspressiivne roll, ennast natuke rohkem vormi ajama, et jaksaks seda teha. Enda lõhkumisest ei ole mitte kellelegi kasu. Kes seda ribadeks tõmmatud näitlejat vaadata tahab? Kui oled katki, tuleb teha pikem puhkeperiood.

Kas tõmbasid ennast „Pilvede all“ seriaaliga ribadeks?

Alustasime seriaaliga 2010 aasta sügisest, seega kestis seda ikka üsna kaua. 

Seriaalil läks ja läheb hästi. Võiks arvata, et normaalne näitleja sealt ei lahkuks. nii ei tee. Läksid sa produtsendiga tülli? Küsisid raha juurde, aga sulle ei antud?

EI! Mulle väga meeldis kõik! Toomas Kirss, ta on väga hea inimene. Ja rahateemat ka ei olnud. Ma saan oma töö eest raha, aga ma ei tee seda raha pärast. Need on kaks eri asja. Kui keegi ütleb, et saad miljoni, aga kui ma teen midagi, mis ei ole päris see, siis ma ei taha seda teha. Nii lihtne see ongi.

Keeruline inimene?

Tal on väga tähtis koht minu kujunemisel, minu erialasel teel, kus ma näitlejana praegu olen. Me saame hästi läbi.

Kas võid seriaali naasta?

Absoluutselt, igasuguseid asju võib juhtuda. Äkki see Piret on läbinud soovahetusoperatsiooni ja tuleb tagasi teistmoodi. Äkki on temaga juhtunud hoopis midagi muud, on lasknud ennast kohendada ja tuleb üldse Anu Saagimina sinna, mida iganes. See ongi kunst ja looming, kus võib mida iganes juhtuda.

Kas põhjus ei olnud ka mitte see, et sa oled ikkagi Tartu inimene ja võtted käisid enamjaolt Tallinnas?

Minu enamik tööd on Tallinnas.

Vahemaa siis ei olnud probleemiks?

Ei. Ma elan ju Eestis! Ma olen ju Tallinna tüdruk ja ma tean, kui sa elad Tallinnas, siis igasugune Tallinnast välja minek tundub tüütu. Tean ka inimesi, kes elavad näiteks vanalinnas ja nad ei liigugi siit välja. Siin on ju toidupoed ja kõik muudgi mugavused olemas. Käid tiigi ääres jooksmas ja vanalinnas poodides ja ongi kõik. See ongi sinu maailm.

Mina elan Tartus, Karlovas, kus lastel on mugav käia koolis. Kõik asjad on käe-jala juures. Puhtalt selle järgi on see kõige parem koht üldse minu jaoks. Tööl ma võin käia ükskõik kus, meelelahutaja elu ongi selline. Eile oli mul näiteks kontsert Valgas, täna on mul etendus Tallinnas. Liikumine ühest punktist teise ei ole keeruline, kui sul on okei auto, Eestis on see võimalik. Soomes see võib-olla nii lihtne ei ole. Vahemaad on pikad ja lõpuks lähed sellest sõitmisest lolliks. Või võta kas või Venemaa või Ameerika, vaata kui suured need on. Eestis võid olla ükskõik kus, ikka saad õhtuks koju tagasi.

Inga ja Toomas Lunge, Nora Ann Lunge ja vend RasmusFoto: Aldo Luud

Elad koos muusikuga ja kasvatate mitut last.

Elan koos Eesti kõige parema muusiku, Toomas Lungega!

Nii armsalt öeldud. Te elate rahulikult Tartus, suvekodu on teil Viljandis.

Jah, keset Eestit, nii nagu on meelelahutajale kõige parem, igale poole on võrdne maa.

Käite ka koos esinemas, musitseerimas, laulate mõlemad.

Jah.

Kuidas teil sellega on?

Hästi on. Me laulame neid laule, mis meeldivad rahvale. Suuresti panen mina kava kokku ja lugudest, mis on mulle tähtsad. Me mõlemad teeme seda, mida me ise väga teha tahame.

Teil on suur vanusevahe. Kas see sind ei hirmuta? Ma olen ka ise olnud pikalt koos üle 20 aasta vanema mehega. Ühel hetkel läheb see rong ikkagi eest ära.

See vahe on jah olemas. Sellele rongile ma veel ei mõtle, kuid ma ei ole rumal, ma saan sellest aru. Me keegi ei tea, mis homne toob, vähemalt minu puhul. Kuid nii kaua, kuni mõlemad on terved, on kõik hästi. Loodan, et nii saab olla väga pikalt. See, mis ja kui kaugele, ma ei tea seda, ei oska enda puhul seda isegi mõelda. Kui suudad hoida seda positiivset energiat jooksmas, siis on ka tervisega kuidagi paremini. Kõik, mida me mõtleme ja tunneme, väljendub meis ka füüsiliselt.

Inimesed jagatakse kahte gruppi – lihtsustatult head ja halvad inimesed. Kui sinu puhul räägitakse, et teil on mehega nii suur vanusevahe, siis see on okei, see on nii armas. Kui minu puhul sellest räägiti, siis räägiti väga halvasti, isegi irooniaga.

Aeg oli teine. Praegu muutuvad asjad tohutu kiirusega. Alles oli uudistes, et osasid ärritab see, et keegi kusagil elab samast soost inimesega koos. Aga kui inimene on halb või käitub sinuga halvasti, mis see vanus või sugu seal loeb? Miks sa paned ennast sellisesse olukorda? Ehk inimesed on väga imelikes ja kummalistes suhetes. Mitte vanus, vaid pigem see, kuidas sul kellegagi klapib, on oluline. Praegu on nii ja kõik on hästi. Keegi ei tea, mis tulevik toob.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee