„PUUDUTA MIND“ | Carmen Pritson: lootus on inimese sügav teadmine, et hullemaks enam minna ei saa

Õhtuleht avaldab katkendi raamatust:

Lootus on inimese sügav teadmine, et hullemaks enam minna ei saa. Öeldakse, et kui on olemas usk, siis on olemas ka lootus. Lootus ei ole aga midagi sellist, mida võiks nimetada vaid positiivseks mõtlemiseks. Lootus on sinu sügavam tahe olla parem, kui sa täna oled. Olla parem ei tähenda aga alati võitlemist. Hambad ristis võitlus parema homse eest ei ole lootus. See on ellujäämine ja heitlus. See on rusuv tunne ja alati koos kaotajatega.

Mis on siis lootus, mis toob sulle parema homse?

See on tahe muuta midagi enda sees. See on tahtmine rabeleda välja seisust, kus sa täna oled. See on usk, et sinu jõud ei ole otsas, et sa võid veel tõusta ja vallutada maailma. Vallutus peab aga algama sinust endast. Sa ei saa loota teisele inimesele, kui sinus endas see usk puudub.

Miks inimesed raiskavad raha ja aega kohtumajades, võideldes oma õiguste eest?

Sest sügaval sisimas on neil lootus võita. Võit ei ole aga alati lootus ehk kindlus parema homse ees. On väga palju neid, kes lahkuvad vaidlusest küll võitjana, aga seest täiesti tühjana. Nad ei tunne end võitjana. Kaotatud ei ole mitte ainult raha, vaid ka eneseväärikus. Me võime ju kuulutada kogu maailmale, et näe, ma tulin siiski võitjana välja, mind mõisteti õigeks, aga sügaval sisimas nutame sügavaid kaotusepisaraid. Me ei usu enam enda väärikusse ja paraku ei usu sellesse ka enam teised. Me oleme iseendale justkui näkku sülitanud.

Kui lapsevanemad on otsustanud võidelda enda laste hooldusõiguste eest, siis selles võitluses ei ole mitte ühtegi võitjat. Näkku on sülitatud ka lastele ja seda pori ei pese maha enam mitte keegi. Lootus ehk usk armastusse ja inimlikkusesse on vajunud sügavasse auku.

Miks vanemad võtavad oma lastelt lootuse?

Sest lootus on samas väga palju seotud ka hirmudega. Kui ma küsin inimestelt, mida ta kardab, siis üsna tihti saan vastuseks, et mis siis saab, kui mul ühel päeval ei ole enam jõudu võidelda. Teiste sõnadega: „Mis siis saab, kui pole enam lootust?“ Inimesed ei tea, et lootus on nende enda jõud. See ei tule väljast. Seda ei anna meile kohtuotsus või ülemus, kes tõstab 5% sinu palka. See tuleb sinu seest.

Toon näiteks lapse, kes õpib käima. Ta ei lase end kunagi häirida asjaolust, et ehk on põrand libe või ohtlik või ehk on ta liiga nõrk. Temas on lihtsalt meeletu tahtejõud ehk lootus tõusta ühel päeval ja kõndida. See lootus paneb teda aga pingutama.

Miks inimesed ütlevad, et lootus sureb viimasena?

Sest pärast seda, kui inimene enam ei taha pingutada, sureb ka lootus. Kallis inimene, ka siis, kui kõik uksed on sulgunud ja pilved pea kohal on muutunud täiesti mustaks, on sinus siiski alles see pisike alge inimeseks olemisel. See ongi lootus. Lootus suudab end justkui umbrohi taas üles upitada. Niitke sellest üle, tampige maa sisse, juurige välja - ei, ta tõstab taas oma pea.

Miks? Sest lootus ei sure iial. Lootus ei sure ka siis, kui kõik muu sureb, sest hing ei sure kunagi. Lootus on inimese sügav jõud olla inimene. Kui ulatad hädas olevale hingele käe, siis tegelikult pakud talle lootust. Sa äratad temas jõu uskuda headusesse. Headus on inimese tahe pakkuda lootust.

Lootus on inimese jumalikkus.
Lootus on südamehääl, mis tõstab pea, kui kuulad oma südant.
Lootus on uue sünd ja lootus on vanade vaevade surm.
Lootus on ja jääb. Lootus ei sure iial.

Carmen Pritson