Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas rahvusliku ühtsuse valitsusest ei saanud asja

Pärast pikka arupidamist, loomulikult köögis, mis oli nõukogude ajal kõikjal seltskondliku kogunemise lemmikkoht, ilmus 4. novembril 1990 ajalehtedes nõndanimetatud kaheksa avaldus, milles nõuti rahvusliku ühtsuse valitsuse loomist kõigi demokraatlike jõudude osavõtul. Peale valitsusjuhiks kavandatud Siim Kallasele allkirjastasid selle Jaak Allik, Sirje Endre, Kaido Kama, Tunne Kelam, Toivo Kuldsepp, Vardo Rumessen ja Indrek Toome. Niisiis omapärane kooslus endistest kommunistidest ja äärmusparempoolse ERSP liikmetest.

Algas terav mõttevahetus, mis läks Toompeal nii ägedaks, et kuuldavasti olla (toona rahvarindelane) Andres Tarand läinud Jaak Allikule lausa käsitsi kallale.

30. novembril vastasid kaheksa avaldusele Rahva Hääles tuntud kultuuritegelased nn kaheteistkümne kirjaga. Allakirjutanute seas olid Tõnu Kaljuste, Jaan Kross, Viivi Luik, Jaan Kaplinski, Veljo Tormis jt. „Praegu ei toimu muud, kui traagilisel viisil eestlaste omavaheline võitlus võimu pärast, mida eestlastel veel üldsegi pole,“ nentisid nad. 

Pärast seda lendas kaheksa avaldus prügikasti.