Kunstnik Jussi Kivi: „Elame maailmas, kus normaalne tundub imelik ja imelik tundub normaalne.“

„Ma küll kannan oma töödes muret maailma pärast, aga ma ei usu, et kunst saab teha revolutsiooni. Oleks naiivne nii mõelda. Mina lihtsalt teen oma asja, jagan oma kogemusi ja loodan, et see inspireerib kedagi, jõuab kellegini. Kui inimesed leiavad minu töödes midagi uut ja näevad pärast maailma enda ümber teistsuguse pilguga, on väga hästi,“ räägib soome kunstnik Jussi Kivi, kes leiab oma tööde jaoks inspiratsiooni maa-alustes käikudes ja kanalisatsioonitunnelites, nähes inetus ilusat ja leides romantikat ka rõsketes kottpimedates koobastes.

Kaasaegse kunsti muuseumis reedel avatud näitus „Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja“ räägib õõvast ja lootusetusest ning püstitab küsimused – kas tupikusse jooksnud maailmast on üldse enam väljapääsu ja kas tunneli lõpus nähtav valgus on vabanemine või lihtsalt uus rong, mis vastu tuleb?

„On sügise lõpp nagu iga teine: pime, külm ja rõske. Ometi on imelik tunne, et keegi tegelikult ei tea, mis järgmisena tuleb. Mingi pime tundmatus läheneb nagu kiire vooluga jõgi, mille pind on must ja lainetus kohutav. Maailm on hävinemas, kuid selle varemetest võib sündida midagi uut,“ iseloomustavad näituse kuraatorid väljapanekut.