Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas kirjanikud koputajavaimule alla jäid 

Tõnis Erilaid, 1. november 2019, 23:19
Foto: Heiko Kruusi
Väike-Maarja kandis Ärinal oli maanteeveeres väike popsimaja, mis muutus üle saja aasta tagasi uudishimulike lemmikkohaks. Rahvast tuli lähedalt ja kümnete kilomeetrite kauguselt kuulama ilmaimet. Seal ilmus igal ööl teatud tunnil salapärane koputaja, kes toksis kord sise-, kord välisseintele. Pererahva ajas kopsimine üles just kõige magusama une ajal. Salkade kaupa käis rahvast saladust uurimas, kuid koputaja jäi tabamatuks. 

Lõpuks tulid koputajat uurima kirjanikud-koolmeistrid Jakob Liiv ja Jakob Tamm. Ei suutnud nemadki selgust saada.

Küll hakkas Tamm vaimuga juttu ajades kemplema: „Kange oled sa küll, aga ega kuraditosinat ei julge koputada,“ aasis ta. Kuid koputaja tagus korrapäraselt 12 lööki ja virutas siis kolmeteistkümnenda nii tugevalt, et kogu maja värises. Tamm ei jäänud ikka rahule. „Aga, kulla vaim, ütle, kui palju on padruneid revolvris minu kuuetaskus!“ Vaim kopsis viis korda.

Tamm kukkus naerma – seekord sa eksisid! „Ma laadisin kodus relva ära ja selles on kuus padrunit.“ Koputaja vaikus hetkeks, kuid lõi siis uuesti viis korda. Nüüd võttis Tamm taskust relva ja puistas padrunid kõigi nähes lauale. Oligi viis. Kirjanikuhärral oli meelest läinud, et teel Ärinale paugutas korraks teeveeres olnud varese pihta.

Ajalehed väitsid omal ajal, et rahvarändamise kohaks saanud popsimaja põletati võimude korraldusel maha. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee