VIDEOINTERVJUU | Noortebänd 2017 võitja Rainer Ildi kuldaväärt õpetussõnad tänavustele finalistidele

Uue loo stiil erineb suuresti Rainer Ildi senisest materjalist. Samuti tasub hoolega kuulata sõnu, need on seotud Raineri nooruseas juhtunud traagilise sündmusega. Muusik räägib sellest pikemalt ka meie videointervjuus. 

„Ma olen alati veidi laevasõitu kartnud. Ma olen küll käinud sõpradega merel ja lõbusatel kruiisidel, aga ikkagi võtavad need mul seest veidi kõhedaks. Võib-olla on iga-aastane jõulueelne „Titanicu“ vaatamine oma jälje jätnud,“ rääkis Rainer Ild.

„Tavaliselt kuukene enne singli ilmumist filmime Sveniga muusikavideo, kus me enamasti külmetame ja piinleme kuskil – seekord aga ei pidanud keegi kannatama. Loole „Ocean" tegime hoopiski kerge joonistatud visuaali, mis on ka tegelikkuses osa loo sisust,“ selgitab Rainer uue video stiili. "Kui kuulad loo sisu, siis see räägib justkui minust ja minu õest, kes satuvad merehätta. Sõnum on see, et alati tuleb haarata õlekõrrest ja uskuda pääsemisse." 

Rainer on pärit  Pärnumaalt, Alto talust Paikuselt. "Seal ma oma lapsepõlve ja noorusaja elasingi. Eks see üks külaelu oli, kus leidus nii pätte, kui joodikuid," pajatab Rainer. "Mul on väga hea meel, et ma ise seal pättidega eriti kokku ei puutunud."

"Seal külakeses elades ma muusikat veel ei avastanud. See juhtus hiljem, keskkooli ajal, siis kui tulid uued sõbrad. Siis võtsin esimest korda ka pilli kätte. Ilmselt juhtus see sellepärast, et tahtsin saada nende poistega sõbraks, kes pilli oskasid mängida. Lõpetasin Koidula kooli, aga ülikooli veel ei läinud. Nautisin Tartus vabadust. Siis tuli asendusteenistus. See sellepärast, et ma polnud nõus relva kätte võtma."

"Peale seda juba Tartu Ülikool, kuhu ma poleks ka tohtinud sisse saada, aga sain. Sain sisse oma sarkasmiga. See on päris huvitav lugu, kuidas ma tegelikult sisse sain. Töötasin tol hetkel kokana Steffani pizzarestoranis. Mulle tuli telefonikõne: "Tervist, Rainer, sa said ülikooli sisse!" Loomulikult oli mul väga hea meel. Kümne minuti pärast tuli teine kõne ja öeldi: "Oi, vabandust, üks teine tüdruk sai hoopis sisse." Siis hakkas pihta kuu poolteist ootamine, et äkki keegi loobub ja ma saan ikkagi sisse. Nii juhtuski. Enne, kui nimekirjad lõplikult lukku läksid, üks inimene loobus ja ma sain sisse. Siis ma tulingi Tallinna Ülikooli muusikat õppima. Sealt algas ka minu muusika produtseerimine pihta.

Nii tekkiski mul hiljem võimalus teha muusikat nii lühifilmidele, kui ka reklaamidele. Täna on mul bänd nagu Rainer Ild, mis koosneb minu ees- ja perekonnanimest. Lihtsalt juhtus nii. Teine liige meie bändis on Sven, aga me peame tihtilugu välja mõtlema lugusid, miks on bändi nimi ikkagi Rainer Ild. Enamjaolt on need lood valed. Reaalsus on lihtne - see lihtsalt juhtus.

Sõprade seas oled tuntud, kui meister vahvlite küpsetamises. Kuidas siis nii?

Vahvleid hakkasin tegema põhikoolis, sest need meeldisid mulle tohutult. Vahvlid on mind mingis mõttes väga palju defineerinud. Vahvleid kodus teha on suht odav. Kui muusikukarjäärgiga alustasin, siis mul lihtsalt polnud raha, et muud rooga valmistada. Olen näiteks terve nädalavahetuse ainult vahvleid söönud. See pole üldse hull, uskuge mind! Ja kuna mul on see vana nõukaaegne vahvlimasin, siis teen neid häid vanakooli vahvleid kingituseks nii soolaleivapidudele, kui ka sünnipäevadele. Kõik on väga rahul.

Bändil Rainer Ild algas just kolmas tegutsemisaasta. Kuidas sa muusikuna ära elad või pead ära elamiseks veel ka miskit muud tegema?

Ütlen alati oma bändikaaslasele Svenile, et seni kuni pole kahesaja meetriseid kujukesi meist keset Eestit, on meil väga pikk maa minna. Eks ma ikka mõtlen täna, et saaks muusikaga end ära elatada, aga seda ka ainult sellepärast, et siis oleks mul rohkem aega teha ja läbi mõelda seda, mis kunsti ma teen. Ma avastasin mingi moment, et ükski muu asi ei eruta mind nii palju kui muusika.

Oletame, et olen laotööline, siis päeva lõpus ei ole mul nii head eneseteostuse tunnet, kui olen kakskümmend kasti ritta ladunud, kui siis, kui olen mõne loo valmis saanud või albumi või kontserdi. See eneseteostuse tunne on hoopis suurem.

Pisut hirmutav ei ole? Et juhul kui selle muusikaga ikkagi läbi ei löö?

On ikka. Seda eneses kahtlemist on hästi palju. Iga päev käib peast läbi mõte, et äkki peaks alla andma. See on loomulik. Samas tunnen, et ma ei anna alla. Muidugi võib minu puhul muusika vahetuda ka mõne teise kunsti vastu. Kuna me teeme nüüd ka muusikavideosid ise ja videode asi on mind kogu aeg huvitanud, siis ma ei imesta, kui ma pööran ennast filmimaailma. 

Muusikavideode tegemise puhul meeldib mulle nende lugude kihtide leiutamine nii tegelastele, kui ka sisule. Olen mõelnud BFMi filmindust õppima minna. 

Sa võiksid vabalt ka lavaksse proovida, sinus on väljendusrikkust ja sobiksid hästi teatrilavale.

Olen mõelnud selle peale, aga see ei ole lihtne tee. Kujutad ette mis raamatud tuleb kõik läbi lugeda, et näitlejaks saada! Ma olen nii kärsitu, et ei suuda neisse süveneda. Tahan kõike kiiresti ja kohe. Ma ei suuda lihtsalt istuda ja raamatut lugeda.

Üldse, et midagi luua, peab inimesel igav olema. Muusika loomiseks või raamatu kirjutamiseks tuleks maha rahuneda ja maha istuda. Pisut igavgi peaks olema, sest alles siis hakkad sügavuti mõtlema. Selles võib mingi iva taga olla, et näiteks paastud 40 päeva ja siis oled valgustatud.

Mul juhtus kaks aastat tagasi selline asi, kus mul ei olnud häält kuus kuud. Olin haige ja mul polnud isegi ravikindlustust. Ühesõnaga, mul polnud mitte midagi ja ma ei saanud ennast ka kiiresti korda. Ja lõpuks, kui sain arsti juurde, siis mulle öeldi, et Rainer ära räägi rohkem. Et, kui sa veel räägid või häält teed, siis tulevikus sul ei pruugi enam lauluhäält olla. Ja ma olingi mitu kuud vait.

Hakkasin asju hoopis teistmoodi nägema ja asjadest teistmoodi mõtlema. Saingi aru, et selles vaikimises ja igavlemises on mingi tõde. 

Sinul artistina on kõige tähtsam siiski pildis olemine. Mäletan ka Noortebänd 2017 finaali, kus žüriilikmed, nii kodu-, kui välismaised, olid häminngus, et duo Rainer Ild oli nii valmis. Enne lõpliku otuse väljakuulutamist läks isegi sõneluseks, et võib-olla peaks teistele verisulis bändidele ka võimaluse andma, sest teie niidate kuulsust edaspid nagunii. Mis sa sellest arvad?

Kusjuures, see pole esimene võistlus, kus ma kuulen sellist juttu. Ülikooli ajal tehti ka mingi noorte vokalistide konkurss. Mul oli ülikoolis helisuund, aga meid pandi laulusuuna inimestega kokku ja korraldati omavahel võistlus. Ma sain teise koha. Arva, miks ma ei saanud esimest kohta? Kuulsin sellest hiljem. Öeldi, et Rainer on ebastabiilne. Ebastabiilne selles mõttes, et ta õpib kõik asjad ära viimasel minutil. 

Mis on sellel andekusega pistmist?

Just nimelt! Võistlusel loeb ju ainult võistlusmoment. Teisalt, et mulle niiviisi öeldi, võib-olla mul oligi seda tol hetkel vaja. Ma pidin aru saama, et pean rohkem vaeva nägema. Ja et ma pean rohkem ettevalmistama asju. Ja võib-olla ma tänu sellele nüüd nii suur töömesilane olengi. 

Kui osalesin Noortebändi võistlusel, siis kõik sõbrad imestasid, miks ma nii palju vaeva näen. Öeldi, et see on lihtsalt üks noorte võistlus ja seal pole vaja nii hullult pingutada. Ma ei kuulanud neid ja me panimegi Noortebändi kinni. Seekord oli mul õigus olnud. 

Me tegime tookord tõesti ropult tööd. Filmisime enda esinemisi pidevalt ja analüüsisime, mida saaks paremini teha. Võtsime järjest ette probleeme ja hakkasime lahendama. Ise lahendusi ei teadnud. Hakkasime lihtsalt järjest minema. Ei minul, ega trummar Svenil polnud mingisugust kogemust. 

Järgmisel aastal, kui olin Noortebändi ekspertvoorus, et anda uutele võistlustulle pürgijatele nõu, siis rääkisin ka seal, et te peate hakkama lihtsalt aru saama, et teil on bändis alguses palju probleeme - mingid asjad on igavad. Te peate neid probleeme hakkama lahendama ja aru saama, et igal asjal on tähtsus. Nii kujunebki lõpuks välja terviklikkus.

Ainuke tähtus asi ei ole muusika, kuigi loomulikult, ka see on tähtis, aga muud asjad on ka. Toon näite. Noortebändis on kaks vooru. Meil olid need tookord Tartus ja Tallinnas. Mõlemad voorud võeti ka videosse. Tartu voorus olid meil seljas täiesti tavalised riided. Vaatasin videot ja sain aru, et kui ma oleksin publiku hulgas, siis ma liiga palju samastuksin meie bändiga.

Lava on ju mingis mõttes pjedestaal. Inimesed tahavad iidoleid. Kedagi kellele alt üles vaadata. Siis peaks see inimene seal laval ikkagi eristuma. Ja sealt tekkiski idee, et paneme mingid ägedad pintsakud või vormid selga. Ja kui hiljem finaali videot vaatasime, siis saime aru, et see oli ainuõige otsus. 

Kas andekus pole siiski olulisem, kui pealispind?

Mul oli kunagi üks kursaõde Grete, kes ütles: "Rainer, sa oled andekas." Mina ütlesin vastu, et ei, ma pole andekas, ma lihtsalt teen valikuid. Näiteks, kui ma laulu lindistan, siis valin nende viisijuppide vahel, mis paremini kõlavad. "Nendes valikutes peitubki andekus, Rainer," ütles ta.

Üks muusik ütles mulle, et 70ndatel oli üks väga kuulus muusikaprodutsent, kes ise ei kirjutanud mitte ühtegi laulu, aga ütles bändidele, mis muusikat nad peaksid tegema. Tema andekus peitus samuti selles, et ta tegi õigeid valikuid.

Andekus peitubki valikutes, mis sa teed nii muusikas, välimuses, olekus, kui ka sisus. Kindlasti ei maksaks üritada olla kellegi moodi. Jällegi, nii muusikas, kui välimuses. Sel juhul kaob ju värskus.

Kas Rainer Ild teeb midagi nii unikaalset, mida mitte kunagi varem pole tehtud?

Mul hääleseadja ütles väga hästi. Kui kõik asjad on juba tehtud, siis ainuke eriline asi on inimese hääl. Ikkagi ma leian, et kõik parimad laulud ei ole veel tehtud. Kui maailm on katki või toimuvad suured krahhid, siis on alati inimesi, kes räägivad lugusid. Muusikutega on samuti, alati sünnivad uued lood, millele lähenetakse erinevalt. 

Räägi pisut ka oma viimasest singlist "Ocean", mis on hoopis teistsugune, kui sinu varasemad üllitised.

Ma ei tahaks vist veel seda sisu reeta, mis lugu seal sees on, sest lubasin selle ühele teisele ajakirjanikule. Vot selline lurjus olen ma!

Ära muretse, minu lugu tuleb välja pisut hiljem. Räägi.

Ma ei tea, kas see on pisut ka Estonia hukuga seotud, aga ma käisin alles hiljuti Hiiumaal. Loomulikult sõitsin sinna praamiga. Ja alati on laevad ja laevasõit minu jaoks kuidagi hirmsad olnud. Ebameeldiv ja kõhe tunne on. 

Ja ühel päeval tekkis mul idee kirjutada lugu, et kui laev hakkab põhja minema, siis seal on kaks last - veidi suurem vend ja väike õde. Nad üritavad sealt põgeneda ja kuidas see vanem vend tegelikult väiksele õele valetab, et me saame siit välja. Et õel oleks lihtsalt seda usku ja jaksu ja julgust, et sealt hukkuvast laevast põgeneda.  

Väga hirmus lugu!

On küll, aga kui sa hakkad seda lugu kuulama, siis saad aru, et nad elasid küll laevahuku üle, aga väike õde sai natukene vaimselt kahjustada. Ja see animatsioon on nagu teraapia läbi tema joonistuse - milline see laevareis oleks võinud olla. 

Inimesed peaks rohkem laulusõnu kuulama. Sõbrad on ka mulle öelnud, et Rainer, ära näe nii palju vaeva laulusõnadega, nagunii mitte keegi ei kuula. Aga kuulge sõbrad, mis sai siis ütelusest, et ära hinda raamatut selle kaante järgi. Kena kui raamat näeb ilus välja, aga sisu on ju ka oluline. 

On see lugu seotud mõne traumaga sinu elus?

Mingis mõttes küll. Kui olin 14, siis ma kaotasin oma isa väga traagiliselt. Küttepuude tegemisel üks puukene kukkus ja mu vend jäi sellele ette. Mu isa lükkas mu venna eest ära ja sai ise puuga pihta. See on pikem lugu.

Võib-olla ma mingeid asju seostan. Et näiteks laule kirutades leppida kaotusega. Siis ma meenutan neid aegu küll. Et kaotus jääks meelde ja ma oskaks seda edasi anda. Albumi peal on mul veel üks laul nagu "Warmth of the Sun", mis on nagu poja soojus. See rägib sellest, kuidas isa ja poeg läksid tülli ja isa ootab poega öösel koju tagasi, kuna ta kardab, et pojaga on midagi juhtunud.

Sellistel hetkedel hakkangi mõtlema, mida tema isake peab mõtlema, kui tema poeg on kadunud. Mida ta võiks tunda? Samamoodi, üritan enda kaotust  lähestada sellega, mida see tegelane, kelle ma välja mõtlen, tunda võib. Siis tekivadki need lood. 

Lõpetaks nüüd palun meie intervjuu pisut rõõmsamal noodil. Sul pidi olema üks tore vahvlilaul? 

Aga palun: "Mulle meeldib vahvel, mul meeldib väga vahvel. Mul meeldib vahvel, mul meeldib väga, väga vahvel!"

Kui tahad saada vabapääset 22. novembril toimuvale Rainer Ild kontserdile KPK-s, siis jaga lugu FBs ja täägi ära Rainer Ild ja Õhtuleht. Loo jagajate vahel lähevad loosi ürituse piletid kahele. Ürituse eventi näeb siit: http://bit.ly/RainerIldKPK

Sel neljapäeval, 14. novembril leiab aset Vaba Laval Noortebänd 2019 suurejooneline finaalgala. 

Noortebänd 2019 tiitli nimel astuvad võistlustulle viis finalisti: S!IVE, Kelly Vask, think twice, Polóšywa ja Worn Öut. Nende seast selgub žürii otsusel konkursi üldvõitja. Võitja valib välja žürii, mille koosseisu kuuluvad Siiri Sisask, Eda-Ines Etti, Daniel Viinalass, Triinu Paomets, Egert Milder ja Kristo Rajasaare. 

Lisaks konkursi üldvõidule on finalistidel võimalik saada esinemiskutseid Eesti suurimatele festivalidele. Esinemiskutse oma lemmikule panevad välja Intsikurmu Festival, Tallinn Music Week, Jazzkaar, Võnge Festival ja Augustibluus.

Noortebänd on Eesti suurim ja pikima ajalooga noortele muusikutele suunatud iga-aastane bändikonkurss, mille eesmärgiks ei ole ainult parima ansambli valimine, vaid olla ka noorele artistile suunanäitajaks ning hüppelauaks Eesti muusikasse. Mitmed eriauhinnad ja esinemiskutsed festivalidele on verivärskele bändile äärmiselt motiveerivad, ent samas ka vajalikud, et ansambli loomingut esitleda ja esmaseid kontakte luua näiteks kontserdi- ja festivalide korraldajatega.

Noortebändi on korraldatud alates 2001. aastast ning andnud tuule tiibadesse paljudele Eesti lavadele jõudnud artistidele nagu näiteks Rainer Ild, Lepatriinu, Eik, The Notes, Frankie Animal, Sibyl Vane, Wilhelm, Ans Andur. 

Lisainfot konkursi ja finalistide kohta leiab nii Noortebändi kodulehelt, kui ka sotsiaalmeediast.