Inimesed

Saara Pius emaksolemisest: neid hetki on olnud küll, kui lahistan vetsupõrandal nutta, sest enam ei jaksa (16)

Toimetas Katharina Toomemets, 1. november 2019, 09:44
Saara KadakFoto: Erlend Štaub
„Terevisioonis“ olid reede hommikul külalisteks Saara Pius ja Teele Viira, kel mõlemal kodus kasvamas väikesed lapsed. Saara tütar Susanna on kahe ja poole aastane, Teele poeg Charlie aga pea pooleteiseaastane. Naised tunnistasid, et emaduses on nii raskeid kui ka imelisi hetki.

Saatejuht Owe Petersell uuris, kas Teelel ja Saaral on tulnud hetki, kus nad saavad mõne oma postitatud pildi osas kriitikat. „Kui esimese pildi kandelinas postitasin, siis tuli küll kommentaare, et soovitame üle vaadata, kuidas last kanda. Kui presidendi vastuvõtul käisime, pandi pilt kohe mingisse gruppi ja arutleti, et mis kott see on ja kuidas ta seal on. Peab olema ikka ettevaatlik, emad on vahepeal päris õelad,“ tunnistas Saara.

„Esimesed kuud kandsin ma last kandelinas, aga läksime mägedesse matkama ja lina oli oli selle jaoks ebamugav, pluss ta oli juba nii suur ka, et rihmad on hoopis paremad kandmiseks,“ rääkis Teele kandekoti kasutamisest. „Mina leidsin siin ise oma hääle üles, mis ütles, et kui mul ja lapsel on mugav, tal on hea tuju, ta pole seal hommikust õhtuni kolm kuud järjest, siis ma ei usu, et midagi saaks juhtuda.“

Teele ViiraFoto: Stanislav Moshkov

Samal teemal

Naised rääkisid ka sellest, et pole vaja oma last ja elu võrrelda teistega. „Kui hakkan liiga lugema, et keegi magab hommikust õhtuni ja laps ainult naeratab kogu aeg, siis ma panen telefoni käest ja mõtlen, et ma ei tohi võrrelda,“ rääkis Teele näiteks sotsiaalmeedia beebigruppidest. „Teiselt poolt on olnud ka lahedaid hetki, kus mul on olnud raske ja samal ajal on postitatud sama une-, söögi- või enda probleemi kohta ja näed, et neid inimesi on veel ja ma pole oma raske ajaga üksi, siis saad toetust ka.“

Saara nõustus, et iga laps, ema ja kogemus on erinevad. „Ma saan pigem tuge foorumitest ja gruppidest. Kui olin alguses lääbakil maas ja andsin ainult tissi, siis mingit tuge sain,“ sõnas Saara. „Vanasti elasid ju emad-vanaemad kõik koos ja andsid tuge, tänapäeval on naised rohkem üksi ja ongi gruppides. See on meie tugi.“

Kuidas on aga palju räägitud vaktsineerimisega? „Minu jaoks on see küll raske teema. Ühelt poolt ma väga toetan tavameditsiini ja usun sellesse. Mina võtsin teadlikult aja, uurisin ja mõtlesin pikalt, rääkisin oma mehe, arsti ja teiste emadega ja lõpuks ikka vaktsineerisin. Plaanime ka reisida ja siis on targem uskuda, et midagi head need vaktsiinid teevad,“ rääkis Viira. Saara tunnistas, et neil käisid kodus vaktsineerimise teemal pikad ja tulised vaidlused. „Mul on oma arvamus nendest asjadest. Ma pole üks või teine äärmus, olen seal kuskil vahepeal.“

Pole mingi saladus, et värsked emad on tihti väsinud. „Me just rääkisime, et ei osanud arvata, kui kurjad võime olla, kui oleme väga väsinud,“ naeris Saara. „Ma olen üllatunud, et väsimusega võib tekkida selline hambaid krigistav tunne, et ma enam ei jaksa. Aga mulle on alati meeldinud öelda, et ma poleks enne lapse saamist arvanud, et rasked hetked on nii rasked ja et ilusad hetked nii ilusad saavad olla,“ tõdes Teele.

Saara sõnas, et depressiooni tal emaksolemise ajal olnud pole. „Neid hetki, et lahistan nutta kuskil vetsupõrandal ja enam lihtsalt ei jaksa, on küll.“ Teele kinnitas, et temal samuti. „See on täiesti normaalne, ma tahaks näha, millisel emal neid olnud pole,“ ütles Saara. „Mul on ka neid olnud, kuid mul on endaga võitlushimu, et pean sellest väga kiiresti välja tulema. Mitte ma ei kanguta ennast välja, aga lähen jooksma või võtan aja endale. Toetusgrupp on olnud oluline, et saan mingi hetk öelda, et ma ei jaksa enam ja nüüd on vaja jalutada, magada või midagi endale teha,“ lisas Teele.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee