Mu vend lasti aga hiljuti lahti ja on nüüd otsaga välja jõudnud ühte postisorteerimisasutusse. Üheks ta tööks on pakkide veoautosse laadimine. Paarimees on tal suur, paks ja laisk – mitte et need kolm asja omavahel kuidagi seotud oleks – Tõnissoni laadi poiss. Ta ei räägi suurt midagi, aga kaob sageli mõneks ajaks kuhugi ära, et singivõileiba nosida.
Ükskord tuli pakke nagu lumehelbeid talvisel Otepääl ning mu vend ei suutnud paarimeest kuskilt leida. Nii ta siis loopis omaette vandudes kotte ja kaste veoautosse. Äkki nägi ta pakikuhja all liikuvat jalga.
Tuli välja, et kettaheitja mõõtu kutt oli veoautos minestanud ja postipakkide vahele kukkunud. Kuna ta aga kukkus läbi väikeste pakkide põrandale, siis keegi ei märganud teda ning mu vend olekski ta peaaegu saadetiste alla matnud ja Võrru saatnud.
Mu politseis töötaval sõbral juhtub muidugi lõbusaid ja ka päris hulle asju iga päev. Näiteks kutsus üks mees kord selle peale politsei, et naine teda pidevalt tema tahte vastaselt kõdistab, ning see olevat perevägivald. Kuna tegelikult vastas käitumine perevägivalla tundemärkidele, siis pidigi uurimise algatama.
Noorena töötas ta aga torumehena ja millegipärast arvasid paljud, et nende kodu külastavat torumeest on okei näiteks trussarite väel tervitada. Ning siis, jätkuvalt trussarites, kohvi juues nendega juttu vesta, kuni nad oma tööd teevad.
Ahjaa, koolis õpitud vene keel tuleb nüüd lõpuks ometi kasuks! Kui Bolti juht mind üles ei leia, siis selgitan talle, et asun „na ljeeva magasinu“.
Kommentaarid (0)