Elu

Meevein: kahe nädala pärast saab Alatskivil viikingite verd valada 

Kersti Eero, 7. november 2019, 06:00
Hirveaia veinikeldri perenaine Külli Must usub, et ühel päeval võib ka Eesti jõuda aadressil metmarkt.de nähtavasse nimekirja, kust saab vaadata, milliseid põnevaid veine ühel või teisel maal tehakse. Foto: Tatjana Iljina
Novembri kolmandal neljapäeval tähistatakse Prantsusmaal Beaujolais Nouveau'd ehk uue veiniaasta algust. Päev hiljem on eestimaalased oodatud Alatskivile valama viikingite verd. „Nii nimetatakse Saksamaal traditsioonilist meeveini, millele  maitset ja värvi lisab kirss,“  ütleb Hirveaia veinikeldri perenaine Külli Must.    

Meeveinide ajalugu ulatub umbes üheksa aastatuhande taha. Siiani vaieldakse, kas enne olid mee- või viinamarjaveinid. Külli sõnul olevat meeveinid siiski esimesed olnud – ja see on väga põnev maailm: „Nagu viinamarjaveinide tegijatel on omad veinikeldrid ja veinimajad, on need ka meeveinide tegijatel. Saksamaal on meeveinidega tegelejatel terve omaette organisatsioon.“  

Väga-väga pika ajalooga meeveinid on siinkandis unustusehõlmas olnud, aga esimese Eesti vabariigi ajal on üht-teist siiski ka toodetud. Vähemalt Valga veinitehases tehti midagi ka nõuka-ajal, nende „Meeveini“ silti aastast 1960 müüb juba pikemat aega ka Osta.ee.   

Mesimagus vein? Vale – hoopis kuiv!  

„Kuuldes sõna „meevein“, kujutab inimene ette magusat jooki, aga tegelikult tehakse Saksamaal ja Inglismaal ka kuiva meeveini. Ka kääritatakse veini ainult veest ja meest või koos marjalisandite ja maitsetaimedega.

Ka Külli esimene katsetus, Õnne talu meega tehtud vein, kuulub kuivade hulka. „Meilt paari kilomeetri kaugusel elav mesinik Tarmo Eres tuli minu juurde, et äkki prooviks midagi koos teha.“ Kumbki neist polnud varem meeveini proovinud, aga pärast põhjalikku kodutööd otsustati viikingite vere kasuks.  

„Algul on veinis tunda kirssi, aga lõppmaitses tuleb selgelt välja mesi: meekärje maitse, selline vahane. Kui vein on natuke õhku saanud, on ka mee aroom selgelt tunda.“ Kuigi veini alkoholiprotsent on 12, pole sellesse lisatud grammigi suhkrut, kogu alkohol on käärinud ainult mee baasil. 

Veinimeistril on kindel plaan teha meest ka roosat ja valget veini. „Üks neist tuleb tõenäoliselt ka vähe magus, sest inimeste maitsed on väga erinevad.“  Kui viikingite vere värvisid punaseks oma aiast pärit kirsid, siis roosale veinile annavad tooni Peipsi pärlid ehk kohaliku Varnja soo jõhvikad.

Külli sõnul on tegemist tõelise talveveiniga, see käärib talvel, kui kõik teised veinid on juba käimise lõpetanud, sest jõhvikad ja mesi säilivad mõlemad väga hästi. Roosat meeveini peaks proovida saama kevadel Sibulatee kalapuhvetite päeval. Nagu punast, tuleb ka roosat veini vaid proovipartii ehk sadakond liitrit – ligi 200 pudelit. 

Rabarberivahuvein maasika ja angervaksaga 

Kui Õhtuleht Külliga paar nädalat tagasi rääkis, siis mulksusid tal koduses aktsiisilaos kreegi-, pohla-, pihlaka- ja õuna-ebaküdoonia vein. Novembris saab ehk neidki juba proovida. Esimesest veiniteost osutus tõeliseks hitiks rabarberivahuvein maasika ja angervaksaga. Veinimeistri isiklik lemmik oli siiski arooniavein „Parunessi põsepuna“.  

Ametlikult käib toimetamine Hirveaia veinikeldris eelmise aasta juunist. Selle ajaga on riigi alkoholiregistrisse jõudnud 11 veini (registrisse kandmata veini müüa ei tohi).     

Sellegipoolest said suve lõpuks veiniriiulid üsna tühjaks ja see lubas sügisel eeskätt tootmisele keskenduda. „Meie põhitegevus, vähemalt praeguse seisuga,  on degustatsioonid,“ näeb Külli Hirveaia veinikeldris pigem koolituskeskust kui veinipoodi. 

Külli näeb Hirveaia veinikeldris pigem koolituskeskust kui veinipoodi. Foto: Kersti Eero

Peipsi kandis kuulsa Kodavere kotletiga ehk kalast tehtud Kiievi kotletiga passib Külli sõnul kõige paremini poolkuiv õuna-ebaküdooniavein. „Sestap sai see ka kiirelt otsa, aga uus juba käib. Ka kultuurpihlaka vein võiks sobida.“ 

Külli on lõpetanud Tallinna tehnikaülikooli, aga kui elu viis toidutehnoloogia inseneri Alatskivi lossi restaureerimist korraldama, sai temast Tartu ülikooli kultuuriväärtuste säilitamise magister. „Hingelt olen ma endiselt kultuuriväärtuste säilitaja. Kui arvestada, et meevein oli viinamarjaveinist ehk vanemgi, siis õnnestub mul nüüd oma kaks eriala ehk ühendada,“ naerab Külli.  

Meeveinide tootjaid Külli Eestis rohkem ei tea. Samas ta ei välista, et kellelgi mõni tünn kusagil juba mulksub. Aadressil metmarkt.de näeb, milliseid põnevaid meeveine ühel või teisel maal tehakse. Külli usub, et ühel päeval jõuab ka Eesti sellesse nimekirja.  

Maailma vanim alkoholjook valmis meest ja vihmaveest

Allikas: www.metmarkt.de   

Perefirmat veavad Külli ja tema kolm tütart.     Foto: Epp Soomets

Jääkeldrist ja jõusöödalaost veinikeldriks

 Külli teeb nii veini kui ka korraldab koolitusi oma kodus. Ruumis, kus nüüd sügisõhtuti väreleb pokaalidel küünlavalgus, asus kunagi piima, koort, võid ja juustu täis mõisa jääkelder. Selleks, et piimatooted säiliks, asus külmkambri all suur maakivist seintega ruum, kus hoiti jääd. Praegu on seal peale keldri katlaruum. Eesti Vabariigi ajal tegutses hoones Alatskivi Tarvitajate Ühisuse kauplus, siis sai kunagine külmkamber suured aknad ning hiljem ehitati majale peale ka teine korrus. Enne seda, kui Külli pere maja ostis, oli hoones ligi kümme aastat olnud jõusöödaladu. Nüüd on kunagistesse kaupmehe eluruumidesse end sisse seadnud veinimeistri pere.

 Seni on hakkama saadud omal jõul, Külli toimetab kodus vaid koos abikaasaga. Perefirmat veab pereema koos kolme tütrega, kellest noorim on ka juba arvestatav veinimeister.  Suuremad tööd saavad küll ühiselt tehtud, kuid igapäevatoimetusi jagub küll ja veel. Tööjõust hoopis enam piirab perefirma tegutsemist väike veiniköök. „Tooraine lubaks teha hoopis rohkem veini, aga mahuteid, kus teha, on vähe,“ ütleb Külli. Lahendust näeb ta maja kõrval asuvas 300ruutmeetrises maakivikeldris. „Kui see veinimajaks välja ehitada, saaks tootmist suurendada.“ 

Hirveaia veinikeldris saab proovida ka Peipsiääre kuulsat Ivan-tšaid, mida valmistatakse ehtsa samovariga.Foto: Kersti Eero

Alatskivi mõisa maitsed lähevad nii purki kui ka pudelisse

„Pereettevõtte nimi (Alatskivi Mõisamaitsed – toim) viitab sellele, et püüame neid maitseid, mis meil siin ümberringi on, mingil moel ka purki või pudelisse panna,“ räägib Külli. Sestap saab Hirveaia veinikeldris proovida ka Peipsiääre kuulsat Ivan-tšaid ja maitseäädikaid. Nagu musta teed kombineeritakse sidruni ja paljude muude maitsetega, timmib Külli ka Ivan-tšaid ehk fermenteeritud põdrakanepiteed ümbruskonnas leiduvate maitsetega. 

„Kui paneme sinna juurde Alatskivi paruni pärnaalleelt korjatud õisi, siis saab sellest Johann, kui aga lisame münti, siis on see Johanna. Koos angervaksaga saab sellest Jaanika ja koos fermenteeritud vaarikalehtedega Jaan. Ivan teistesse keeltesse teisendatuna annab sellised nimed ja lisandid annavad teele erineva maitse,“ tõdeb Külli. Kuidas need maitsed täpsemalt muutuvad, seda saab igaüks koolitusel ka omal keelel kogeda. Ning kui lemmik leitud, siis korjata põdrakanepit, valmistada see ette fermenteerimiseks ja ise endale talveks meelepärane tee teha. „Põhimõtteliselt saab teha musta teed meie oma loodusest pärit taimest,“ ütleb Külli. Aga mitte praegu, sest põdrakanepit saab korjata juunist septembri alguseni.  

 Sibulateel tutvustatakse kolme kultuuri: eesti talupojakultuuri, vene vanausuliste kultuuri ja baltisaksa mõisakultuuri. Nende kolmega mängivad ka Alatskivi Mõisamaitsed.    

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee