Inimesed

VIDEO | Kas teadsite, miks loobus USA dollari sidumisest kullaga? (7)

Anu Saagim, 30. oktoober 2019, 19:29
Adrian BachmannFoto: Erlend Staub
AS Tavid investeerimiskulla uute turgude peaanalüütik ja endine NATO luureanalüütik Adrian Bachmann räägib seekord sellest, miks loobusid Ameerika Ühendriigid 1970ndate alguses dollari tagamisest kullaga ja mis arengud see endaga kaasa tõi.

Adrian Bachmann on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBSi
magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud kümme aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui riiklikul tasandil.

Samal teemal

Saates "Kullastuudio" intervjueerib teda pikka aega Ameerikas töötanud ajakirjanik Neeme Raud.

Alates Teisest maailmasõjast oli dollar olnud „sama hea kui kuld“, kuni 1970ndate aastate alguseni oligi dollar otseselt kullaga seotud ja selle kurss oli fikseeritud suhtega 1 unts – 35 dollarit. Kurss säilis sellisena kuni 1971. aastani, mil Ameerika Ühendriigid hakkasid viljelema ekspansiivset rahapoliitikat ̶ põhiliselt Vietnami sõja militaarkulutuste tõttu, aga ka siseriiklike suurprojektide, kiirteede võrgu ja telekommunikatsiooni arendamise finantseerimiseks.

Teisisõnu hakati raha juurde trükkima. Samaaegselt vähenesid riigi kullavarud: algselt hoiustatud 22 000 tonnist dollari tagatiseks olevast monetaarkullast oli 1971. aastaks järele jäänud vaid 8100 tonni. „Oli selge, et sellise tempoga kahanedes Ameerika Ühendriikide monetaarkulla reservid ammenduvad tõenäoliselt 1970. aastate teiseks pooleks,“ räägib Adrian Bachmann.

„Mida siis president Nixon tegi 1971. aasta augustis? Põhimõtteliselt taganeti 1944. aastal Bretton Woodsi konverentsil kokku lepitud raamistikust ning dollar muudeti vabalt ujuvaks teiste valuutade suhtes, mis põhjustas muuhulgas ka kulla hinna plahvatusliku kasvu. Kuld sel hetkel ei olnud enam rahandussüsteemi fikseeritud alustala, vaid ta muutus tooraineks nagu nafta, plaatina, titaan, alumiinium või mis iganes muu tooraine, mille hinnad kõiguvad maailmaturgudel.“

Samal ajal fikseeriti ka rahvusvaheline naftaturg dollaripõhiseks, kuld tagatisena võeti ka sealt välja.

„See oli ülimalt oluline areng, kui me räägime maailma majandusest ja riikidest, millel on voli kujundada välja oma rahapoliitikat ̶ kui palju raha trükitakse, millised on valuutakursid, kas on üldse miski tagatud kullaga jne,“ selgitab Bachmann. „Kui dollari kullastandard kaotati, tekkis õigustatud küsimus, mis saab dollarist edasi. Ameerika Ühendriigid olid toona maailma kõige suurem majandus, nende siseriiklik kogutoodang moodustas 30-35% planeedi kogutoodangust."

"Samas olid Ameerika Ühendriigid jõudnud positsiooni, kus nad importisid rohkem kaupu kui eksportisid. Tekkis küsimus, mis tagab dollari väärtust? 1974. aastal sõlmisid ameeriklased nii-öelda raudpakti Saudi kuningaperega, mille kohaselt Saudi-Araabia naftat müüakse üksnes dollarites. Teiste sõnadega loodi lisakatteväärtus dollarile.“

Samal ajal, 1970ndate alguses tekkis globaalne naftakriis, nafta hinnad tõusid 400%, 1981. aastaks koguni 1300%.

Vaata saadet!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee