Foto: Outnow.ch
Film
30. oktoober 2019, 15:25

ARVUSTUS | Nii nad tapsidki Terminaatori, jälle! (6)

Kiirrongi tempos 40. sünnipäevale lähenevate inimeste jaoks on põhjus taaskord ärevusest rutakamalt tuksuva südamega vaadata kinosaalide poole. Reedel tuleb kinodesse uus „Terminaator“, mille kohta lubatakse kõlavalt, et see on järjeks legendaarsele teisele osale „Kohtupäev“ ja tagasi on ka Linda Hamilton, kes pea kolm aastakümmet pole Sarah Connori ikoonilist rolli täitnud.

See oli vist 2003. aastal, kui ma esimest korda Coca Cola Plazasse ruttasin, et „Terminaatori“ järge vaadata. Eelnevaid osasid olin kümneid kordi vaadanud – ilmselt filmid, mis kõigile 90ndate alguses varateismelistele pähe kulunud. Kõige ausamad põnevusfilmid, milles pinge keris kohati sellistesse kõrgustesse, et ei lasknud korralikult magada.

1984. aastal mikroeelarvega valminud esimene „Terminaator“ (Arnold Schwarzenegger) ja sealne pahalasest küborg oli midagi nii hirmutavat, et ka paarkümmend aastat hiljem külastab ta mind vahel unes. Nii mõjuv ja ikooniline oli see James Cameroni tähtede sekka lennutanud põnevusfilm. Järgnes Schwarzeneggeri seni kõige populaarsem osatäitmine „Terminaatori“ teises palas, mis oli ideaalne popkornifilm. Piisavalt väheverine, et olla kõlbulik ka lastele ja ilmselt tagas Arnoldile tulevikus poliitikuna noorte toetuse. Seekord heana John Connorit kaitsev T-101 viskas kildu, näitas inimlikkust ja oli justkui suur ja väga kuri (teiste vastu) isa.

Sealt edasi jäi „Terminaatori“ saaga ula peale. James Cameron lavastas „Titanicu“ ja taandus seejärel pikaks ajaks filmimaailmast. „Terminaatorit“ esmalt lavastanud filmikompanii läks pankrotti ja nii hakkas saaga oma elu elama. Ja siis tuligi minu esimene kohtumine „Terminaatoriga“ VHSi sahina asemel suurel ekraanil. „Masinate mäss“ läks libedale teele, sest sarjast eemaldati Sarah Connor (väideti, et olla surnud) ja vahepeal jooma kukkunud Edward Furlong (teise filmi John Connor) asendati tänaseks vähetuntud näitlejaga. Film kaotas igasuguse kronoloogilise loogika – tegelikult andis sellele tõuke juba James Cameron teises osas, sest 1985. aastal sündinud John Connor oli 1994. aastal toimunud filmis ilmselgelt vanema väljanägemisega, kui lihtsa arvutuse järgi 9 vanuseaastat anda tohiks. Seda päästa üritades keerasid stsenaristid kokku veelgi suurema segaduse, sest oli vaja luua John Connori side Catherine Brewsteriga (Claire Danes). Ühesõnaga oli film täielik segadus, Arnold üsna paks ja tegi eneseiroonilisi nalju ja pahalane T-X ka kuidagi lame.

Oli justkui „Terminaatori“ film, aga midagi jäi puudu. Filmitegijad ei väsinud ja kütsid veel kaks „Terminaatori“ osa. Christian Bale’i ja Sam Worthingtoni „Salvationis“ polnud ka Schwarzeneggerit ega üleüldse mingisugust loogikat. „Genysis“ tõi küll tagasi Schwarzeneggeri, kopeeriti üks ühele esimese filmi algust ja siis kaotati loogika veelgi hullemalt ära ja keerati kokku selline sodi, et siga ka ei sööks.

Ja nüüd siis uus film – „Dark Fate“. James Cameron otsustas, et ta tuleb ja üritab päästa nii palju kui võimalik ja võttis vastu produtsendi positsiooni. Tagasi meelitati Cameroni eksnaine Linda Hamilton, kes lahutuse järel viis omal ajal Cameronilt ära pool „Titanicu“ kasumit. Tagasi toodi ka Schwarzenegger. Kõik on justkui okei, arvustused väitsid kindlalt, et tegu on senise saaga paremuselt kolmanda filmiga (mis pole muidugi väga raske) ja jätkab sealt, kuhu teine osa pooleli jäi (mis pole ka vale idee).

Aga hing ikka halba aimas. NÜÜD VÕIB JÄRGNEDA SPOILEREID.


Filmi esimesel minutil tapetakse John Connor. Digitaalselt Edward Furlongiga identne John Connor kohtub Terminaatoriga Guetamala rannas ja jääb kahe pumppüssi lasuga tabatult surnult lamama. Mis saab aga Terminaatorist, kes on enda ülesande täitnud? Õige vastus on, et ta hakkab pereisaks, avab mööblifirma ja leiab tänu sellele hinges (sic!) endale eesmärgi. Seda leides hakkab ta Sarah Connorile SMSidega vihjeid saatma, et kus ilmuvad uued terminaatorid, keda siis Connor kohe sõelapõhjaks laseb – ikka selleks, et Connoril oleks elus mõte. Ehk siis Terminaatoril kasvas südametunnistus! See kõlab nii totralt, et ülejäänud film ei suudaks seda ilmselt kunagi enam päästa.

Kui John Connor on tapetud, siis on vaja leida muidugi uus John Connor. Selleks saab noor mehhiklanna Daniela, keda kehastab Natalia Reyes. Esialgu on Natalia õrnake autotöökoja töötaja, kuid kuna teda hakkab jälitama hirmus latiinoterminaator, siis saab temast lõpuks tõeline powergirl ja ta hakkab enda eest seisma. Selleks on tal abiks tuunitud inimsõdalane Grace (kõlab nagu Reece ehk esimese osa kaitsja), kes üritab vastavalt võimalustele neiut hävitamisest päästa.

Kohati juba kriitikuid silmi pööritama panev poliitkorrektsus on filmis silmnähtav – latiinost tulevikulootust kaitseb meheliku olemisega supersõdalane ja vananev hallipäine maailma filmikunsti esimene macho-naine Sarah Connor. Lisaks neile tuleb viimaseks pooltunniks appi ka John Connori tapnud Terminaator, kellest on saanud sisekujundaja Carl. Oeh. 

Filmiga tahetakse muidugi ka kergelt hoiatada, et igale poole tehisintellekti kaasates, eelkõige sõjatööstusesse, viime me end lõpuks hukule, kuid seda ei jõua väga palju seedidagi, sest kogu aeg põgenetakse.

Põgenetakse autode, kopterite, lennukitega, ujudes, joostes, hüpates. Efekte on kõikjal, veel rohkem ja veel veidi peale, aga sisu pole sisuliselt üldse. Ühest küljest tõmmatakse joon alla Schwarzeneggeri vananenud Terminaatorile, luuakse uus peategelane, kuid vaevalt, et tänapäeval see film enam mingit erilist emotsiooni tekitab. Fännid on pea kolm dekaadi kestnud ootamise järel pigem alla andmas, uue frantsiisi tekitamiseks puudub selles filmis erilisus. Jahitav, kaitseingel ja neid tagaajav peatamatu jõud olid näiteks Loganis tükk maad haaravamad.

Siin on taaskord linnuke kirjas ja ilmselt peab jälle soovima, et kogu saaga lastaks sulametalli, et seal viimasel hetkel näidata pöialt ülespoole – kultuuriruumi on saaga jätnud kustutamatu osa, aga see robot on nii juppideks pekstud, et teda enam parandada ei anna.

3/10