Stepptantsukuningas Michael Flatley: saadud vigastused käivad minuga alati kaasas, olen need välja teeninud (5)

Flatley on kunagistes intervjuudes paljastanud, et teda on kummitanud selgroohädad, ristluu-niudeliigese probleemid, vigastatud põlv, haige Achilleuse kõõlus ja muud terviseprobleemid. „Need vigastused ei lähe kunagi ära, sest olen ju 25 aastat tantsinud – lööd põrandat kõvasti jalgadega ja põrutus, mis mööda su jalgu, selgroogu ja kaela üles läheb, võtab oma osa. Ma ei pane seda pahaks, olen terve elu kõvasti töötanud ja need vigastused auga välja teeninud. Ma ei vahetaks neid millegi vastu – vigastused on märk, et järgisin oma unistust,“ räägib stepikuningas.

Michael Flatley alustas tantsimist nelja-aastaselt. Tema vanaema Hannah oli iiri tantsu meister. „Vanemad viisid mind tantsu- ja muusikakursustele, aga ka poksitrenni. Tantsimine oli mu lemmik ja sain selles kiiresti väga heaks,“ räägib mees. „Mõtlesin noorena isegi uusi samme välja ja nautisin seda väga. Sealt saigi alguse minu tantsuarmastus.“ Et Michaeli vanemad on iirlased, oli  loomulik, et mees hakkas tegelema just iiri tantsuga.

Flatley mäletab oma esimest suurt esinemist väga hästi. „Tantsisin koos Iirimaa ansambliga The Chieftains, kuulusin nende sekka vahelduva eduga kümme aastat. Esinesime muu hulgas Carnegie Hallis ja Royal Albert Hallis. Esimest korda läksin nendega lavale Detroitis ja pärast minu esimest tantsu sain publikult püstijalu ovatsioonid. Siis teadsin, et see on see, mida ma teha tahan, et ma olen nüüd õnnelik.“

Mõne aasta eest teatas stepikuningas, et läheb pensionile. „Ma olen poolpensionil,“ sõnab ta. Kuigi ta igapäevaselt enam ammu ei tantsi, on tal käsil mitmeid projekte. „Sain just pakkumise tantsida ühes filmis ja järgmise aasta oktoobris tuleb Inglismaal ka üks telesõu, mida ma väga ootan. Mul on palju asju ees, kuid lavaelust olen ma pensionil, jah,“ ütleb ta.

25 aastat adrenaliinilaksu

Muidugi igatseb mees igapäevase tantsimise järele: „See on imeline tunne, kui kõnnid trepist alla lavale, koos sinuga on 40 suurepärast tantsijat, siis astud lava ette ja publik hakkab karjuma. See on täielik adrenaliinilaks. Aga ma olen seda 25 aastat teinud ja on sobiv aeg teatepulk noorematele üle anda.“

Aeg-ajalt astub Flatley praegugi koos oma trupiga lavale ja lõpetab sõu kahe tantsunumbriga. „Need on olnud väga edukad,“ ütleb ta.

Flatley on esinenud Madison Square’il, Los Angeleses Oscarite jagamisel, Hyde parkis ja mitmetes teistes vingetes kohtades, seega ütleb ta, et parimaid etendusekogemusi on tal ohtralt. Kohutavaimat kogemust mäletab ta aga tänase päevani. „See oli Liverpoolis, kui olime just Lord of the Dance’iga alustanud. Jäin etendusele hiljaks, sest liiklus oli kohutav. Pidin kiiresti riidesse panema, lava taga olid väga madalad laed, seega ma ei saanud soojenduseks hüpata ega jõudnud korralikult sooja teha. Sõu algas ka natuke liiga vara, muusika läks peale, lendasin lavale ja rebestasin pärast seitset sekundit oma avasoolo alguses sääremarjalihase. See oli kohutav! Mäletan seda valu igavesti.“

Mõned aastad tagasi hakkas Flatley oma stepikingi tantsimise asemel kasutama hoopis teisel eesmärgil – maalimiseks! Kunsti tegemiseks määris ta lõuendile värvi ja tantsis siis selle sees. „Maalin endiselt ja armastan seda,“ ütleb Flatley, kes kasutab lisaks kingadele maalimiseks mõnikord riidetükke ja muidki esemeid. Kuid mitte pintslit. „Pintsliga maalides segad värve ettevaatlikult kokku, aga jalgadega maalides tekitab kiirus erinevaid värve, mida ma pintsliga ei suudaks tekitada.“

Muide, sellise maalimisviisi avastas mees enda jaoks üsna kogemata. „Minu unistus oli esineda New Yorgis Madison Square Gardenis. Olin sel ajal suur poksifänn ja teadsin, et kõik suured poksijad on seal võidelnud. Unistasin, et müün selle 18 000kohalise saali välja,“ meenutab Flatley. Tal õnnestuski seal esineda. „Lava keskel oli väike, 1x1meetrine ruuduke, mis kaeti tantsijatele mõeldud spetsiaalse põrandakattega, et me ei libiseks. Pärast tuuri oli sellel umbes miljon löögijälge. Kui meie tuur läbi sai, kingiti see ruuduke raami sees mulle, meenutamaks, et olen Madison Square’il esinenud.“

Michael riputas kingituse oma Iirimaa kodu seinale. „Kord korraldasime seal jõulupeo, kus oli kohal 200 inimest. Üks kunstiasjatundja nägi seda ja ütles, et tegu on kõige ilusama kunstiteosega, mida ta kunagi näinud on.“ Nii tekkiski Michaelil mõte stepikingad värviga kokku määrida ja niimoodi kunsti teha.

1994. aastal peeti Iirimaal Eurovisioni lauluvõistlust ja Michael Flatley, tema bändikaaslane Jean Butler ansamblist The Chieftains ja vokaalansambel Anuna said pakkumise esitamaks Eurovisioni vahenumbrit. See oli totaalne hitt! Flatley eestvedamisel tehti sõust ka täispikk versioon ning see hakkas kandma nime „Riverdance“. Aasta hiljem müüdi „Riverdance’i“ etendus välja, kuid Flatley läks produtsentidega raksu – produtsendid tahtsid, et Flatley loovutaks neile autoriõigused, kuid mees keeldus, kuna oli tema ju koreograafia autor. Lõpuks lõi ta siiski „Riverdance’ist“ lahku ja lõi Lord of the Dance’i. 

Miski pole võimatu!

„Ma panin kokku kõige paremad tantsijad ja esimeses etenduses vastandusid hea ja halb, armastus ja iha. Minu moto elus on see, et miski pole võimatu ja tuleb oma unistusi järgida,“ sõnab Michael. „Minu jaoks pole oluline see, mitu korda sa elus kukud, vaid see, mitu korda taas üles tõused,“ kirjeldab mees, mis mõtet tema esimene sõu kandis.

Kuigi praeguseks on Flatley’l terve meeskond inimesi, kes truppi tantsijaid valivad, jääb viimane sõna siiski temale endale. „Kui keegi on väga hea, annan talle võimaluse tantsida juhtrollis. Kui keegi nii hea pole, töötab ta koos parimate õpetajatega seni, kuni on piisavalt hea.“

Katseid korraldatakse Lord of the Dance’iga liitumiseks kord aastas või lausa kahe aasta jooksul. „Meil on väga pikk ootenimekiri inimestest, kes tahavad olla osa trupist,“ põhjendab Michael. Kui esimese hooga mõni tantsija nende truppi ei pääse, jääb ta ootele, et ehk vabaneb tulevikus mõni koht.

„Tantsijad peavad olema väga hästi treenitud ja distsiplineeritud. Minu jaoks on oluline, et inimesel on ellu, töösse ja tantsimisse õige suhtumine. Kui keegi tahab olla laval osa meie meeskonnast, peab ta tuledesäras ellu ärkama, tundma publiku energiat. See on minu jaoks väga oluline.“

Lisaks on tähtis, et uued tulijad sobiksid ülejäänud trupiga. „Alati on prooviperiood ja teised tantsijad saavad kohe aru, kui inimene nendega ei klapi. Usaldan selles osas oma parimaid tantsijaid.“

Trupis on kokku umbes 40 liiget, kuid alati on ka varutantsijad – juhuks, kui keegi saab vigastada või tuleb kellelgi näiteks perekondlikel põhjustel aeg maha võtta. „Inimesed vahetuvad aeg-ajalt, kuid kogu truppi me korraga välja ei vaheta,“ ütleb tantsukuningas.

Eestis kahjuks Michaelit ennast laval ei näe. Küll aga astub pühapäeva õhtul astub Lord of the Dance lavastusega „Dangerous games“ üles Tallinnas Tondiraba jäähalli laval. Flatley sõnab: „Ma loodan, et publik on meeldivalt üllatunud, kui kõrge tasemega see sõu on ja kui professionaalsed on meie tantsijad.“