Tartus Peetri kiriku surnuaial käib jalgrattaga sõitmas üks kahtlase välimusega mees, möödumisel sõidab hästi ligi ja siis hüppab jalgrattalt maha nagu oleks avarii ja tahab sinust kinni haarata, ühtlasi su käekotti ära rebida. Sain õnneks põgenema, hakkasin kõvasti röökima.Peale seda hakkas kõvasti lit.......ma mind.
See oli aug. lõpus kunagi.
kuigi praegu on minu hooaeg, kus käin öösiti surnuaias jalutamas, vahest suhtlen haua serval mõne lahkujaga, sest ükspäev olid nad kõik elus, mõtisklen elu üle. Väga rahulik ja omapärane. Huvitav lugu juhtus, kui oli juba hämar ja tulid teismelised, olid veidi ulakad ja ma tahtsin neid korrale kutsuda, samas ma käin mustas ja jälgisin mängu. Ja kui nad mind ära nägid, siis alustuseks tardusid paigale, no kuskil 5-6 sekundiks ja koheselt ümber pöörd ja tõesti, nii kiireid jooksjaid annab otsida. Loodan, et nüüd on nad alatiseks korralikud, kui surnuaeda läbivad.
Kallis Pille, sa oled meile väga vaja.
Sinu huumor ja positiivne hoiak on imetlusväärne.Egas meie armastatud Ita Ever ilmaasjata sind esile toonud.
Mängi ja ole meie rõõmuks edasi.
Kud ära unusta oma tervist!!!!
Parimate soovidega, grupp austajaid.
KOMMENTAARID (10)