Foto: Robin Roots
Eesti
26. oktoober 2019, 00:02

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas kõlasid nõiasõnad? „Paggan, paggan mine pirgo!“

1632. aastal toodi Tartu maakohtu ette võlur ja rahvaarst Pudell. Nõiaprotsessil süüdistasid mitu inimest, ka üks mõisnik, teda oma laste haigustes ja isegi surmas, perede vaesumises, hobuste hukkumises ja ühe vanema mehe äranõidumises. Too olevat kolm aastat pärast Pudelli ähvardust ühest silmast pimedaks jäänud ja tal tõmmanud ka suu viltu.

Kõigepealt uuris kohus, kui hästi Pudell piiblit tunneb. Selgus, et muidu head teadmised olla segatud paganlikkuse vaimuga. Neitsi Maarjat palunud ta, et too annaks igaühele süüa, aitaks ning teeks inimesed terveks. „Meie isa“ palvele aga lisanud mõned arusaamata sõnad. Kokkuvõttes leiti, et ta teadmised ristiusust on vähesed.

Arstimiseks olla ta tarvitanud mingisugust keppi. Pudell eitas seda. Siis nimetasid tunnistajad, et nõidumisabinõudeks olnud tükk punast värvi villast lõnga, mille sisse mähitud rohelist sammalt ja kolm vasktraadist rõngast. Neil olevat maasse maetult imeline mõju. Pudell eitanud sedagi ja öelnud, et tema ravinud inimesi ja loomi ainult sõnadega.

Kohus pani ühed nõiasõnad lausa eesti keeles kirja: „Paggan, paggan minne pirgu!“ Teised on protokollis saksa keeles ja seetõttu eesti keelde pandult päris segased. Näiteks: „Üheksa ühest soost hunti, kes sündinud ühest emahundist ajagu teda (ilmselt kuradit) põrguni taga, kus nad ta kätte saavad ja surnuks purevad.“