Priit Piusi debüütlavastus räägib valetamisest, manipuleerimisest ja üle laipade minekust (13)

Näidendi peategelane Gorge Mastromas saab ühel tähendusrikkal hetkel aru, et nüüd seisab ta küsimuse ees: kas elada oma elu hea inimesena, tehes otsuseid eetikast ja empaatiast lähtudes või valida teadlikult valetamise ja manipuleerimise rada ning minna üle laipade? Ja kui valetada, siis kui suurelt? Ning kui minna üle laipade, siis kui palju raha ja võimu on sellega võimalik kokku ajada? Mastromas otsustab riskida, sest mida tal oleks kaotada?

Märdi sõnul esitas Gorge Mastromase roll väljakutse just selles mõttes, et kui tema eelmiste rollide tegelaste kaar ja areng sõltus väga palju välismõjudest, siis Mastromase kuju puhul oli hoopis olulisem tegur see, kui palju inimene ise otsuseid langetab. „Minu tegelane otsustab pöördelistel hetkedel igatahes valesti ning siin jooksebki kätte selle rolli võti: kui põhja inimene ise saab ennast vedada. Hoolimata sellest, mis ümberringi toimub. Sest meil kõikidel on teatud probleemid ning head ja halvad hetked. Vahe ongi vaid selles, et kuidas sa nendel hetkedel käitud – kas sinu ambitsioonid või kiusatused viivad sind põhja või suudad nendest hoiduda.“

Märt tunnistab, et tekstimassiivi mõttes ei olnud Mastromase roll kindlasti kergete killast, kuid möönab samas, et tekstimaht ei ole automaatselt võrdne rolli raskusastmega. „Nii et mahu mõttes on see küll suur lugu, aga tegemise mõttes oli lavastusprotsess väga loogiline ja rahulik.“ 

Selle üle, et lavastajast kaksikvend Priit just Märdi peaossa valis, on viimane igati õnnelik. „Kuna meie teatris tuleb ühel hooajal välja suhteliselt vähe tükke, siis iseenesest on see väga tore, kui sind peaossa kinnitatakse. Aga et vend seda tegi, siis selles mõttes oli see topelt tore töö. Olen niimoodi aru saanud, et ta sellepärast tahtiski just mind peaossa, et siis on temal ka oma esimest lavastust kergem teha. Koostöö oli ka selles mõttes sujuv, et tunnen Priitu läbi ja lõhki ja nii ei toonud lavastusprotsess kaasa ka mingeid negatiivseid üllatusi. Seda ei juhtunud, et lavastusprotsessis oleks pall vahepeal maha langenud, pigem oli tore ja usalduslik koostöö.“

Mitte päris mustvalge

Lavastajadebüüdi teinud Priit Pius ütles Õhtulehele, et teda haakis näidendi külge ennekõike selle teema. „Mind hakkas huvitama, kes siis on need inimesed, kes on võimu kõige kõrgemal astmel ja kes – kui lugeda ja uskuda nii kodumaist kui ka välismeediat – meid ka juhivad. Et kuidas käitub inimloomus, kui inimesele antakse võim kellegi teise üle otsustada. Mulle tundub, et sellise võimupositsiooniga inimene ilmselt võib tajuda või tunda seda, et ta ongi maailma kuningas ja kõik, mis kuulub talle, see kuulubki talle ning mitte kellelegi teisele, ja see lähebki tavalise, eetilist tunnetust kandva inimesega vastuollu.“

Lavastaja arvates ei ole näidendi peategelane siiski üdini ja mustvalgelt paheline tegelane. „Jah, üldinimlikus mõistes jäävad tal empaatia ja üldse teiste peale mõtlemise võime tagaplaanile, kuid lõpuks ju selgub, et mingisugune kübe temas kõike tehtut, kõiki oma otsuseid ja valikuid, ikkagi kahetseb,“ tõdeb Priit.   

Dennis Kelly, kes on üks praeguse aja edukamaid Briti dramaturge, näidend valmis 2013. aastal. Linnateatri repertuaaris on olnud ka tema näidend „Armastus ja raha“. Lisaks peategelast kehastavale Märt Piusile teevad lavastuses kaasa veel Liis Lass, Tõnn Lamp, Evelin Võigemast, Allan Noormets, Mikk Jürjens ja Karl-Markus Pihlakas.