Liina VahtrikFoto: Erki Pärnaku
Jaanus Kulli 24. oktoober 2019 00:01
„Igal juhul eelistasin ma igal õhtul pigem teatris passida kui üksi kodus istuda,“ tunnistab Liina Vahtrik, kelle ema Helgi Sallo väikse Liina väga tihti käekõrval Estonia teatrisse kaasa võttis, nii et see tüdrukule sõna otseses mõttes teiseks koduks sai.

„Igal juhul eelistasin ma igal õhtul pigem teatris passida kui üksi kodus istuda,“ tunnistab Liina Vahtrik, kelle ema Helgi Sallo väikse Liina väga tihti käekõrval Estonia teatrisse kaasa võttis, nii et see tüdrukule sõna otseses mõttes teiseks koduks sai.

„Eriti meeldis mulle, kui sai vaadata ühte ja sama lavastust mitu korda järjest. Kuni kõik juba enam-vähem pähe kulus,“ ütleb Liina, kes homme ka ise, kui Estonia kontserdisaalis kõlab läbilõige Eesti ooperikunstist, kontserdisaali lavale tõuseb. Nimelt etendub reedel Eesti ooperi ajaloole pühendatud „Vikerlastest sündinud ooper“, kus tema esituses jõuab publikuni kunagi Ülle Ulla kuulsaks lauldud „Misty Town“.

Liina ütleb, et lapsena ta lavale ei kippunud, ent akside vahelt piilus etendusi suure huviga. „Teine lemmikkoht oli mul proovisaalis laua all. Aga mulle meeldis ka ema garderoobis esinemisehteid sõlme ja puntrasse ajada või siis olla valvelauas ühe armsa mustapäise tädi seltsis, kellel oli vahel kaasas sama värvi suur koer Sorts,“ elustab Liina lapsepõlveseiku. „Aga mõnusad mälestused on mul ka kostüümitoast. Riietajad-kostümeerijad olid rahulikud ja sõbralikud naised, neil oli tihti kommi ja nad lubasid proovida imelisi tsaarinnade ja muude muinasjutuliste tegelaste mütse ja aksessuaare,“ kirjeldab Liina lavatagust elu, mis enamiku ta sõbrannade jaoks jäi kättesaamatusse kaugusse. „Ja pealegi oli seal jube hea lõhn. Mingi naftaliini või kemikaali lõhn, mis mulle hirmsasti meeldis.“

Edasi lugemiseks: