Naispäästja argipäev: „Läksin õue, nägin eemal musta suitsu ja ütlesin lastele – täna läheb mul kauem.“

 „Tuul oli tõusnud, kogu metsaalune põles, tuli lähenes meile kiiresti ja oli jõudnud juba mõne puu latva. Autojuht läks voolikuid juurde tooma ja ütles mulle, et kustutaksin nii kaua ja nii palju, kui saan, aga pean jälgima, et tuli üle minu ei lähe, muidu jään lõksu. See oli jube! Umbes 45 minutit kustutasime järjest nii kaua, kui torust tuli,“ kirjeldab naispäästja Reet Kanger üht metsapõlengu päeva, kui tal oli seljataga juba kaks magamata ööd põlevas metsas. „Me olime lõpuks nii väsinud, et lihtsalt istusime kahekesi autojuhiga ja jõime voolikust vett. Sedasama jõevett.“

„Meie põhimõte on: tee seda, mis on huvitav! Ja pääste on ju huvitav!“ räägivad vaimustunult kaks säravat Aegviidu päästeseltsi naispäästjat Reet Kanger (42) ja Lilja Piibeleht-Tarassov (36). „Eks mehed seal algul ikka ilkusid, et küll on hea, nüüd on meil oma kohvikeetjad olemas. Aga see oli meil põhimõtteline otsus, et meie ei ole need, kes panevad kohvimasina käima. Kes tahab, teeb ise kohvi! Ega meilt oodatagi seda. Meid võetakse kui võrdseid. Arvame, et oleme ennast tõestanud!“

Kuulates, kuidas Reet ja Lilja räägivad raskete veevoolikute tassimisest, metsapõlengutest, korteriukse mahamurdmisest, kriitilistel hetkedel kiirete otsuste tegemisest ja sellest, kuidas on tulnud kirikust jõulupeolt kleidi ja kontskingadega väljakutsele joosta, on üsna ilmne, et kohvikeetmine oleks nende jaoks, rääkimata põhimõtetest, ka liialt lihtne ja igav. Nemad on naised, kellele ei meeldi käed rüpes istuda ega end päevast päeva rutiinituhksuhkrus veeretada. Nad tahavad end proovile panna, ise käed külge lüüa ja tegutseda.