Foto: PantherMedia/Scanpix
Eesti
22. oktoober 2019, 00:05

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas 150 aastat tagasi logardeid tööle sunniti (6)

President Päts oli 1938. aastal just välja andnud tööpõlgurite töölaagrite seaduse, kus lubati ka ihunuhtlust anda, kui 22. oktoobril kirjutas Esmaspäev, et töölaager ja töölesundimine pole sugugi uus leiutis. 

1869. aasta sügisel avatud Tartus koguni töömaja, kuhu paigutatud sunniviisil tööd tegema mitukümmend logardit. Jannsen kirjutanud aga Eesti Postimehes hiljem rahuloluga, et eestlasi ei leiduvat töömaja asukate seas ühtki. Pole ka ime, sest töömaja oli Saksa Abiandmise Seltsi asutatud ja seetõttu on hiljem räägitud, et see oli pigem heategevuslik öömaja neile, kel tööd polnud ja kes ajutistesse raskustesse sattusid. 

„1850. aastal välja antud „Liiwlandimaa Tallorahwa Seaduse-raamatus“ on tööpõlgureiks tunnistatud vabadikud,“ märgib Esmaspäev ja tsiteerib: „Kogguduse innimest, kes ei ole pärrismapidaja ega rentnik ega teniarahwas ning kedda kogguduse poolt üllespetakse, ehk tema küll ei ole waesuse tähte sanud, kutsutakse wabbadikuks... Kõik wabbadikud, kes terwed ja keskiggased on, et nemmad wõiwad kätte töga omma pead toita, sunnitakse tööd teggema.“

Kui väiksem kogudus või kogukonnakohus tööpõlgurite sundimisega toime ei tulnud, siis lubas seadus „nad mujale ärrasata“. Töösunduse seadus ei piirdunud siiski ainult maarahvaga, seda pidi täidetama ka linnades ning Tartu töömaja oligi pigem loodud logelejate tööle sundimiseks.