Midagi ei jäänud juhuse hooleks: Ellu Puudist lavastas viimse detailini ka omaenese matuse

„Kui perekonniti uut aastat vastu võtsime, ütles Ellu alati – uude aastasse tuleb hüpata! Siis me kõik ronisime toolidele või voodi peale ja hüppasime sealt alla, kui kell kaksteist sai. Seda kommet minu peres enne ei olnud, aga nüüd katsun samamoodi alati uude aastasse hüpata. Ja siis tuleb iga kord Ellu meelde,“ meenutab oma õpetajat, kolleegi ja head sõpra Ellu Puudistit 90. sünniaastapäeval Teoteatri looja ja lavastaja Piret Viisimaa.

Ellu Puudisti nime teatakse enamasti Vene multifilmidest. Õigemini nende lõputiitritest, kus teiste näitlejate hulgas oli kirjas tihti ka tema nimi. Rahva seas oli lausa käibel tema nimest inspireeritud luuleline tervitus – mis on uudist, Ellu Puudist? Multifilmides sobisid talle kõige rohkem rebase osad. Toimetaja Luule Žavoronok on meenutanud, et sageli hüüdis ta küsivalt juba stuudio uksel: kas ma olen jälle rebane?

Rebaseks käis Puudist põhitöö kõrvalt. 17 aastat oli ta Draamateatri näitleja ja hiljem 14 aastat toonase Jaan Tombi nimelise rahvateatri peanäitejuht. Draamateatri ja rahvateatri õppestuudiot vedades istutas ta oma hoolivuse, aga ka ranguse ja põhimõttekindlusega teatripisiku nii mõnegi noore inimese südamesse. Üks neist on Piret Viisimaa. „Ellu oli see, kes mind teatri juurde tõi, kui olin 15aastane,“ meenutab ta oma õpetajat, kolleegi, naabrit ja head sõpra suure tänuga.