Elton JohnFoto: AP/Scanpix
Inimesed
16. oktoober 2019, 20:32

Elton John: „Minust on kirjutatud nii palju elulooraamatuid, mis pole tõesed!“ (1)

„Film oli väljamõeldis. Muidugi oli ka tõeelemente. Tahtsin näidata, kui raske on olla edukas artist,“ sõnas maailma kuulus laulja Elton John „Ringvaate“ intervjuus tema elulool põhinevast filmist rääkides. Nüüd aga on väljas ka tema eluloo raamat.

Raamatus „Mina, Elton John“ on laulja sõnul väga palju karmi sisu ja palju emotsionaalsust. „Hea on lisada midagi naljakat. Saab ka valju häälega naerda. Sest minu elu... Mul on alati olnud hea huumorimeel. Olen ikka arvanud, et nali aitab rasketest aegadest üle,“ sõnas mees.

Tõuke raamatu kirjutamiseks andis talle abikaasa, kes arvas, et nendel kahel pojal võiks olla isast üks korralik meenutusraamat. „David ütles: „Sul on lapsed. Nad peavad tõde teadma.“ Minust on kirjutatud nii palju elulooraamatuid, mis pole tõesed. Kuidas saakski olla, kui autorid ei tunne mind?“ rääkis mees.

„Ma pole kedagi iial endale ligi lasknud. Ma ei süüdista neid biograafe, aga kui sa inimesele ligi ei pääse, ei saa ka tõde kirjutada. Valisin Alexis Petridise, sest ta on üks lõbusamaid inimesi keda tean. Kirjutab naljakaid blogisid ja e-kirju. Hakkasime mälestusi salvestama umbes kaks aastat tagasi. Mõtlesin, kuidas see üldse õnnestub, äkki ma ei mäletagi midagi?“ meenutas mees.

„Mulle öelda „Kirjuta!“. Ültesin, et ma ei tea, ei mäleta. Millest ma alustan? Aga me alustasime. Aastast 1975,“ rääkis mees ning lisas, et see oli hea koht alustamiseks, sest elu oli siis hullumeelne ja see oli tema karjääri tipp.

Elton John tunnistas, et kuigi pidas päevikut, ei kirjutanud ta sinna tundeid vaid ainult sündmusi. „Kui miski juba meenus, hakkasin mäletama ka muud,“ meenutas ta.

„Ütlen alati noortele artistidele, et ärgu kartku riskimist.“

Mees rääkis ka avameelselt teda viimastel aastatel kibutanud tõsistest tervisemuredest. „Olen kui põrgust läbi käinud. Enne eesnäärmevähi lõikust pidin peaaegu hauda minema pimesoolega. Ise probleemist teadmata,“ rääkis ta. „Siis hakkasid kehasse kogunema vedelikud. See tähendas kahte kuud põrgut,“ meenutas ta. Lisaks veetis ta pikalt aega haiglas ja sai kangeid ravimeid. „Ma teadsin küll, et olen väga haige, aga mitte seda, et lausa minekul. Ja mina ei saanud mõelda muust, kui et tahaks veel oma poegi näha.“