ITA EVERIGA PAARI: Menusarja „ENSV“ lõpuosas võttis Peetri kehastatud Elmar naiseks Ita Everi mängitud Meeta. „Peeter Jürgens on väga šarmantne ja minu mekki meesterahvas!“ kiitis Ita toona. „Ta meeldis mulle kohe esimesest hetkest!“Foto: Stanislav Moškov
Inimesed
16. oktoober 2019, 00:01

Eesti vanim meestegevnäitleja on ka 80aastasena särtsu ja energiat täis, antaks vaid rolle, mida himuga mängida

Peeter Jürgens: „Laval võin mängida, aga kodus ei ole osanud ma seda kunagi teha.“

„„Helepunasesse lillekesse“ on tarvis uut osatäitjat. Kaks päeva on aega, Põltsamaal on etendus, tekst pähe ja teed järele.“ Säherdusi käsulaudu kuulis Peeter Jürgens Ugala teatri peanäitejuhilt Aleks Satsilt. Selleks ajaks oli ärgas Jürgens laval vaid ühe sutsrolli teinud. Nüüd siis koletis, kes loo käigus printsiks muutub! „Tegin etenduse ära, mingi kõlks käis ära ja tundsin, et vsjoo, ma tahan ka lavale saada. Läksin ja ütlesin Satsile, et ma tahan nüüd näitlejaks!“

„„Helepunasesse lillekesse“ on tarvis uut osatäitjat. Kaks päeva on aega, Põltsamaal on etendus, tekst pähe ja teed järele.“ Säherdusi käsulaudu kuulis Peeter Jürgens Ugala teatri peanäitejuhilt Aleks Satsilt. Selleks ajaks oli ärgas Jürgens laval vaid ühe sutsrolli teinud. Nüüd siis koletis, kes loo käigus printsiks muutub! „Tegin etenduse ära, mingi kõlks käis ära ja tundsin, et vsjoo, ma tahan ka lavale saada. Läksin ja ütlesin Satsile, et ma tahan nüüd näitlejaks!“

Tõsi, koletise-debüüt Peetrit hoobilt truppi ei lennutanud. Peanäitejuht kuulas noore mehe ära ja pakkus talle helitehniku kohta. Ehk siis tööd, mis seisnes magnetofoninupu vajutamises ja heliefektide tegemises. Kui keegi täna paluks Peetril näidata, kuidas lihtsate vahenditega kõuemürinat, tuult, vihmasahinat või püssipauku teha, võib ta seda protsessi esitada une pealt. Abivahendite, oma käte ja mõistuse toel. „Siis juba sain väikesi sutse laval ka teha, alguses olin kandev jõud – võtsin näitleja Arvo Raimo kaenlasse ja kandsin üle lava ning sain öelda: „Jah, kapten!“,“ muheleb Peeter. „Aasta hiljem võeti mind nõrgema astme näitlejaks – see oli II kategooria näitleja.“ Muuseas, toona, kui ta näitleja Raimot üle lava taris, mängis too laipa ja sestap sai Peeter nii mõnigi kord kolleegi kannatust proovile panna. Näpistades. Et Raimo siplema hakkaks. „Aga temal rippusid käed selja taga ning ta näpistas vastu!“

Juba enne Ugala truppi pääsemist oli Peeter teatrist lummatud. Kui aga sai lavale, kadus unustusse kõik muu. „See oli ikka ilus aeg! Esimest korda nägin mina, muide, praegu 100aastast Ugala teatrit siis, kui olin kümneaastane. Käisin vaatamas lastelavastust „Sipelgas ja rohutirts“ ja see marionettnukkudega tükk oli mulle sihuke elamus!“ Teist korda pääses Peeter Ugalasse etendusele kolm aastat hiljem. Vaatas esireast tükki „Legend armastusest“. „Riie läheb lahti ja lavalt õhkub mingit kummalist lõhna,“ meenutab Peeter. „Ma ei saanud aru, mis lõhn see on?! Hiljem sain teada, et see on kondiliimi lõhn, sest kõik dekoratsioonid tehti kondiliimivärviga. Selles lavastuses mängis ilus ja armas Erika Torger ja ma armusin temasse nii ära, et ei saanud öösel magada pärast. See oli ilmselt minu esimene etenduselamus.“

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99