„PUUDUTA MIND“ | Maailmarändur Tom Valsberg: reisimine aitab mõista, kui vähe on õnneks vaja (4)

Valsberg on rännanud igal talvel ümber maailma juba 14 aastat jutti, näinud rännuteedel paiku, mis üldse ei köida, aga ka paiku, kus elu on nii lahe, et maailmarändur on sinna kuudeks peatuma jäänud.

Tom, jaga palun põhjuseid, miks maailmas ringi rännata?

Saada uusi ideid, mida kodumaal rakendada. Eestlased on rahvas, kellel on komme häid ideid oma kodumaale sobitada. Rännates näeme projekte. Mina sain ideed luua hostel, Baraka pood, korraldada väelaulude õhtuid.

Sina võid silmad lahti hoides võõrsilt kaasa tuua veel midagi väärtuslikumat ning suuremat. Näiteks mingi toote või teenuse impordi, mille abil saad edaspidi elatist teenida. Kui see, mida Sa maale tood, teisi tõeliselt rõõmustab, saad ka Sina ametlikuks armastuse maaletoojaks.

Saada ideid oma elu ümberkorraldamiseks?

Olles kinni oma sipelgarajas kodu-töö-pood-kodu või kool-töö-pidu-kodu, jääb meil vähe mõtlemisaega, mil õppida mõistma, mida elult tegelikult tahame. Selle mõistmiseks on vaja tekitada ellu tühjust, sest ainult sinna, kus on ruumi, saab midagi uut kasvada. Seda, kuidas muuta oma elu veel vägevamaks, saame õppida nii nähes teisi, keda rännuteedel kohtame, kui ka ise rahulikult mõtteid mõlgutades.

Kas nii on võimalik omandada kiiresti ka uus keel?

Kõik minu ajastu lapsed õppisid koolis kaheksa kuni kümme aastat vene keelt, aga kui paljud neist seda räägivad? Samuti õppisin ma koolis kolm aastat saksa keelt ja nüüd mäletan vaid mõnda sõna. Asi on selles, et keel omandatakse mitte seda õppides, vaid seda kõnelevate inimestega suheldes. Kõige parem on panna end võõral maal paariks kuuks sundolukorda, kus lihtsalt peab uues keeles suhtlema. Mina õppisin hispaania keele selgeks kolme kuuga ja räägin seda siiamaani täiesti heal tasemel. Keel ühendab inimesi – kui õpid ära keele, siis sama keelt valdavad inimesed on sulle sõbrad või vähemalt head tuttavad. Eriti siis, kui kohtad neid inimesi maal, mille põhikeeleks see keel ei ole.

Kuidas rännates omandada uusi eluks vajalikke oskusi?

Rännates kohtume pidevalt inimestega, kes oskavad midagi, mida meie veel ei oska. Samuti satub meie teele seminare ja workshop’e. Nõnda olen ma õppinud kitarri mängima, kätega ravitsema, massaaži tegema ning loomulikult veel sadu pisemaid praktilisi oskusi, nagu näiteks vihmaga lõkke tegemine. Huvitaval kombel oleme rännates palju vastuvõtlikumad ja õpime kõike kiiremini, kergemalt ja mängulisemalt kui kodus. Ilmselt on põhjuseks see, et rännates on meil aega ja saame ilma segavate faktorite ning igapäevakohustusteta uude teemasse sajaprotsendiliselt süveneda. Aru saada, mida tegelikult soovime ülikoolis õppida või millist ametit pidada.

Suur osa eesti noori läheb ühiskonna ja vanemate survel kohe pärast keskkooli ülikooli. Nõnda avastavad vähemalt pooled neist paari aasta pärast, et sooviksid õppida hoopis midagi muud ja peavad raiskama veel aasta või kaks, õppides seda, mis pole hingelähedane. Rändamine on väga hea aeg teadvustada, mida tegelikult õppida ja milliseid oskusi omandada soovime. Rännuteel oleme koduse surve mõjusfäärist väljas ja avastame, et juura või marketingi õppimise asemel, mida vanemad on peale surunud, huvitab meid palju rohkem hoopis miski muu.

Kuidas leida igapäevaseid harjutusi, tegevusi, tseremooniaid ja tehnikaid, mis aitavad elu tasakaalus hoida ning oma sihte mäletada?

Olen veendunud, et elu võlu peitub väikestes asjades ja tegevustes, mis aitavad hoida sihti ja muudavad elu mõnusaks. Rännates näeme võimalusi, kuidas teised oma eluvaimu üleval hoiavad. Olgu sellisteks harjutusteks näiteks hommikupalve, külm dušš, mõni joogaharjutus, hingamisharjutus, viis minutit iseendaga päevakokkuvõtte tegemiseks, klaasi vee joomine hommikuti keha puhastamiseks või hambaniidiga hammaste puhastamine – need loovad meie
ellu tala, millega saame end nii vaimselt kui ka füüsiliselt tasakaalus hoida ja tuletada meelde, et me oma sihist kõrvale ei kalduks.

Kui vähe on siis õnneks vaja?

Kui kodumaal tundub tavaliselt, et seda ja teist pole piisavalt – olgu selleks armastus, raha või edu –, siis rännakul leiame varem või hiljem sisemise rahu ja mõistame, et meie õnn ei sõltu välistest teguritest, vaid meie enda sisetundest ja suhtumisest maailma.

Reisides on võimalik leida ka rahvusvahelisi sõpru ja kaaslasi, kellega teadmisi ja kogemusi vahetada. Näiteks, kui pooled minu headest sõpradest on eestlased, siis on üle maailma vähemalt sama palju sõpru ja abilisi, kellele saan alati helistada, kirjutada või kellelt nõu küsida. Tihti on selliste paljurännanud või teistel maadel elavate inimeste nõu tunduvalt adekvaatsem, sest olles rohkem näinud, oskavad nad anda ka objektiivsemaid lahendusi.

Kummalisel kombel on mitmetest sellistest sõpradest, kellega olen veetnud koos vaid mõned päevad või nädalad, saanud südamelähedasemad sõbrad, kui need, kellega on Eestis koos aastaid veedetud. Kasvada ja areneda välismaal on võimalik mitu korda kiiremini, kui kodumaal. Olen korduvalt väitnud, et üks kuu Indias võrdub minu jaoks kogemuslikult vähemalt poole aastaga Eestis. Nõnda võib elada ühe elu sees mitu elu. Mulle tundub tihtipeale, et kahekümneaastastel rännumeestel on rohkem elutarkust, võimet lahendada konflikte ja aktsepteerida elu sellisena, nagu ta on, kui paljudel nelja- ja viiekümneaastastel inimestel, kes on veetnud terve elu kodumaal.

Kuidas mõista, et sa ise oled oma õnne sepp ja eluraamatu kirjutaja?

Loomulikult mõjutab meie elu ümbritsev keskkond ja meie minevik, kuid rändajad saavad varem või hiljem kogemuse, et ümbritsevast oluliselt rohkem sõltub heaolu just meist endast. Sellest, millisel viisil me maailma vaatame ja millisel viisil ümbritsevaga suhtleme. Rännates saab iga inimene julgust ise kirjutada oma elu muinasjutt selliseks, nagu talle kõige rohkem meeldib.