VIDEOINTERVJUU | Jan Uuspõld: mängisin üle mind usutlenud „Rannamaja“ Kristo (1)

Jan on üles kasvanud Nõmmel, olles nii isa kui ema poolt neljandat põlve nõmmekas. Hiljem kolis pere Keilasse, kus poiss pandi muusikakallakuga klassi. Kibekiiresti sai ta ka kooli lastekoori baritoniks, et tuisata mööda laulupidusid. 

Teismelisena õppis Rollingute ja J.M.K.E. fänn Jan vanemate koolivendade abiga ära kitarri tinistamise. Esimese kitarri jaoks küsis Jan raha ema käest. Kõige odavam saadaval olev kitarr maksis 15 rubla, aga Jan ostis veidi kallima, 30 rublase vene kitarri. Muusikamaitset hakkasid mõjutama jazz ja bluus.

Ühel hetkel koondus kokku seltskond Keila muusikuid, kellel oli ühine huvi proovida mängida käredat Texase blues’i ja sellest soovist sündis ansambel Luxury Filters, mis saavutas üleriigilise edu tänu muusikasaatele “Seitse vaprat”. ETV eetris mängiti kuulsaks bändi tuntuim lugu “Tramm nr 66”, mille sõnade autor on Jan. 

Peale põhikooli 1989. aastal suundus Jan Tallinna I Kutsekeskkooli, kus ta omandas keskhariduse ja offsett-trükkali eriala. Enne armeeteenistust jõudiski Jan töötada trükkalina, aga ka pottide-pannide müüjana ja Karjakülas rebasetalitajana. Sõjaväes tuli vara tõusta ja kõvasti trenni teha, aga Jani arvates on armeeteenistus igati kiiduväärt asi. Ta oleks üleajateenijaks jäänud, kuid lavaka sisseastumiskatsed olid juba edukalt läbitud.

Jan astus aastal 1994 EMA Kõrgema Lavakunstikooli, mille ta lõpetas 1998. aastal XVIII lennuga. Jani kursuse juhendaja oli Priit Pedajas, kes teda ka peale kooli lõpetamist Eesti Draamateatrisse tööle võttis ja õige pea oli ta ka teatri üks enim hõivatud näitlejatest. 2005. aasta viis Jani Tartusse teater Vanemuine, kus ta veetis kaks hooaega. Jan kutsuti Eesti Draamateatrisse tagasi aastal 2007.

2009. aastal loodi koos partneri Karl Kermesega Monoteater. Teater tuli lavale menutükiga “Ürgmees”, mida Jan mängib tänaseni. Sellele tulid ka järjed “Isa” ja “Vanaisa”. Monoteater lõpetas oma tegevuse aastal 2014. 2013. aastal otsustas Jan võtta väikese puhkuse repertuaariteatrist, lahkudes armsaks saanud koduteatrist Eesti Draamateater ja pühendus enda teatri- ja produktsiooniettevõttele Prem Productions.

Jan on aastast 2013 abielus Gerli Tiganikuga ja alates aastast 2010 elab ta taas Tallinnas Nõmmel.

Seekordse hommikusöögi intervjuu staariga tegi "Rannamaja" Kristo

Saatsin hommikusöögile staariga alles oma kuulsuse stardipakul kükitava noormehe nimega Kristo Koik, tuntud ka kui Rannamaja-Kristo või Pikk-Kristo. Nimelt tunnistas "Rannamajast" tuntud Kriso, et ei soovi enam Soomes ehitamisega tegeleda ning tahaks pigem Eesti poolele üle tulla. TV3 telesaade "Duubel" otsustas, et paneb noore tööotsija proovile ning kohale olime kutsutud ka Maiken ja mina.

Kuna Kristo ütles, et on pea terve oma elu Jani tegemisi jälginud, isegi parimad artiklid ja palad kokku kogunud, siis olin veendunud, et noor staarihakatis saab ülesandega hakkama. Staarid kohtusid Kakumäe jahisadama nooblis restoranis Puri. 

Jan, vaatan, et sul on nii tihe graafik, et jäid isegi tänasele hommikusöögile hiljaks. 

Ma olen omadega juba sealmaal, et mul ei sobi tulla kokkusaamisele varem. Ma pean õppima seda väärikust, et jään kohtumistele natukene hiljaks. Siis on nagu šefim. 

Hiljuti jõudis teleekraanidele uus seriaal "Lahutus Eesti moodi" sinuga peaosas, kinolinale film "Vanamees" ja lõppesid ka filmivõtted Lätis. Kuidas tehtuga rahul oled?

"Lahutus Eesti moodi" seriaaliga olen väga rahul. Seda julgen kohe kindlasti soovitada. Ma tavaliselt ei ole väga agar midagi soovitama, aga selle seriaali puhul olen väga julge. See tuli kohe väga hästi välja. Sarja stsenarist on Martin Algus, režissöör Ergo Kuld. 

Sa tegid seriaalis koostööd oma kunagise kallima Liina Vahtrikuga ja nagu näha, siis see teie koostööd ei seganud.

Ei seganud jah. Meie suhtest on palju aastaid möödas ja me oleme tööpartneritena endiselt väga head. Võtteplatsil läheb meil hämmastavalt hästi.

"Vanamehe" film, kus samuti kaasa tegid, oli eriti menukas Soomes.

Jah, tõsi ta on. Seal näidati seda ikka väga mitmeid kordi. Soomes elab ju väga palju eestlasi. Pean ütlema, et ka kõik minu etendused on Soomes tohutult hästi vastu võetud. Aga "Vanamehega" on nii, et ega see kõigile peale ei lähegi. Aga mina vaatan asja sellest aspektist, et kui ta kõigile ei meeldi, siis ta on ikka väga hea. Tihtilugu asi, mis üritab kõigile meeldida, võib hoopis magedaks jääda. Ei ole nagu piisavalt vürtsi sees. Aga "Vanamehes" on vürtsi tõesti rohkem kui küll. See istub neile, kellele meeldib üle võlli huumor ehk pasaplätter. Mõni ütleski, et tal hakkas filmi vaadates füüsiliselt paha ja süda läks kah pahaks, mõni tahtis oksendada.

Aga mulle on sedasorti naljad eluaeg üldiselt meeldinud. Võtame näiteks multikatest "South Park" - mulle meeldib. "Vanamees" isegi ületab selle. "Simpsonid" on täiesti poisike selle kõrval. Tee või tina, aga minu mälupildile annab "Vanamees" küll hoogu.

Meenutades oma lapsepõlve, siis suvel maale minnes oli kogu see värk isegi karusem, kui selles filmis. Lõhnad olid hoops teistsugused. Selline tutske lõhn lõi ninna. Tiine hais. Kõike oli palju ja korraga. See oli isegi šokeeriv alguses, eriti veel, kui pidi ööseks kuhugi maale jääma. Kõik tundus jube pime ja kõle. Lapsepõlvemälestused maakohtadest ongi mul umbes sarnased nagu "Vanamehe" multikas. Nüüd ma loomulikult enam ei karda, nüüd ma ainult maal oleksingi. 

Kas vanamehe hääl ka välja tuleb?

Ei tule. Kui proovima hakkan, siis tuleb hoopis vana Baskini hääl välja. Mina mängisin filmis piimameest.

Tulid hiljuti Soomest, kus mängisid etenduses "Piiri peal" ja sellega seoses juhtus päris põnev intsident.

Aplause oli etenduse ajal ja peale seda nii palju, et jäime viimasest laevast maha ja pidime hotelli võtma. Ago Anderson jäi isegi järgmise päeva proovi Tallinnas hiljaks. Siinkohal peangi ütlema, et Helsingis on tohutult hea etendusi anda. Ma ei teagi millest see tuleb. Võib-olla sellest, et Soomes elavad eestlased saavad nii harva näha eestikeelseid šõusid. Nad võtavad kohe 150 protsenti kõigest, mis võtta annab. Vahereaktsioone on Soomes topelt rohkem, kui Eestis. Naerdakse ja aplodeeritakse kohutavalt palju. Seal venivad etendused sellepärast alati mitukümmend minutit pikemaks. Mul on isegi hea meel, kui laevast maha jääme. Las publik naudib etendust. Mina ei saa laval mõelda, mis kell on. Lähen lihtsalt vooluga kaasa. 

Just said sul läbi ka filmivõtted "Asjad millest me ei räägi" Lätis.

Jah, see on samamoodi lätlastega koos tehtud film nagu oli "Svingerid". Mulle tohutult meeldib töötada Läti produtsendiga Andris Ekis. Temas kohe on midagi erilist. Ta on Lätis muuseas väga kuulus. Fännid lausa piiravad teda tänaval. Mina ei tea, et ühtki eesti produtsenti tänaval isegi ära tuntakse. Tavaliselt tahetakse ikka näitlejatega selfit teha. Olen väga tänulik, et juhus mind nii põneva produtsendiga kokku viis. 

Andris on muuseas kiitnud väga ka eesti näitlejaid ja talle meeldib nendega koostööd teha, sest nad on professionaalid.

"Svingeritest" tegi Andris nii Läti, kui ka Eesti versiooni ning hiljem ka Norras ja Ukrainas. Sama film, aga teiste näitlejatega. Aga filmi "Asjad millest me ei räägi" tegi ta seekord esimesena eestlastega, mis näitab kui palju ta eesti näitlejaid usaldab. 

Sul on õlleklaas nina all. Kuidas maitseb?

See on alkoholivaba Eesti käsitööõlu. Need on viimasel ajal nii head. Mulle tohutult meeldib humala maitse. Kui ma joomise maha jätsin, siis kõige rohkem jäingi igatsema just õlu. Õnneks on alkoholivabad õlled nii heaks läinud, et ei teegi enam vahet kumb on kumb. Nagu päris õlut jooks. IPA õlu on eriti suure humalasisaldusega.  

Oled täna täiskarsklane?

Olen rohkem kui kuus aastat tõesti null alkoholi osas. Minu jaoks on see kõige parem. Ka minu tervisele ja kaaslastele. Kogu maailmale. Olen oma alkoholikoguse ära tarbinud. 

Kas sellega kaasnevad ka muud tervislikud eluviisid? Oled taimetoitlane?

See taimetoitlane on nii õudne sõna! Kõlab rõvedalt. Veel jubedam on vegan. Ma ei oskagi teist rõvedamat sõna leida. Aga jah, ega ma liha enam ei söö. 

Kas mittelihasööjaks hakkamine oli kerge samm?

Algus oli päris keeruline, sest ma ei osanud mitte midagi süüa teha. Lihatooted jäid ju kõrvale. Aga nüüd olen avastanud, et häid sööke saab teha ka lihata. Tegelikult on liha ju maitsetu ollus, mida peab maitsestama, et sellest isuäratav toit saaks. Näiteks porgandil ja kaalikal on juba endal väga hea maitse. Minu lemmikuteks on ka seened. Eriti trüflid, mida vaid metssead metsas tammede alt leiavad. Trüflirisotto on üks mu suuri lemmikuid. Ise ma seda ei tee, aga mõnes kallis restoranis söön hea meelega.

Kas sa kodus üldse viitsid ja jõuad süüa teha?

Ikka jõuan. Mulle väga meeldib ka. Mu abikaasa teeb meil rohkem süüa ja tema toidud on jube head. Restoranidel on väga raske temaga võistelda. Mina küpsetan leiba. Kui sa korra juba küpsetama hakkad, siis see haarab sind nii endasse, et sul polegi aega muule mõelda. Kuna ma teen leiba juuretisest, mis on elus, siis seda tuleb hoida ja teha sellest küpsetisi vähemalt kord iga kahe nädala tagant. Noh, et ta ikka elus püsiks. Mul on Arvo Kukumägi käest saadud juuretis. Mina sain Kukumäe juuretise omakorda Harriet Toompere kaudu.

Kukumägi on siit ilmast juba lahkunud, aga see tema antud juuretis on üle saja aasta vana. Setu juuretis. Ma söön saja aasta vanust leiba iga päev. Omatehtud leib on kõige parem!     

Leiva valmistamise juures on mängumaa õnneks väga lai. Just selles osas, mida sa lisad sinna sisse. Nii spets ma veel pole, et improviseeriksin leivategemise protsessi. Selle koha pealt teen ikka kõik ettekirjutuse järgi. Ja mitte ühtegi korda pole mul leivategemine veel nässu läinud, alati toimib. Ja minu leib on maailma parim leib! Tõnu Õnnepalu ütles: "Eestlased küpsetavad leiba sellepärast, et leib on nende jaoks maailma kõige parem asi ja nad teevad seda kõige paremini."  

Jan, sul on kogu aeg mitu rauda tules. Kas sa puhata ka ikka jõuad?

Jaa, ikka ja väga palju. Ma olen ju vabakutseline näitleja ehk moodsamalt freelancer. Repertuaariteatris pole ma olnud juba aastaid. Oen iseendale töö väljamõtleja ja ka tööandja. Ja see annab mulle vabaduse aastagraafikusse sisse kirjutada vähemalt kuu või poolteist puhkust, kus ma ei pea lillegi liigutama. See on väga hästi. Repertuaariteatri aegu kippus nii olema, et kui oli teatri poolt antud puhkus, siis tegin igasugu suveprojekte. Siis polnud vaba aega üldse. Tegelikult tuleb ikkagi ringi käia ja maailma näha.

Vanasti alustati iga intervjuud lausega - Eesti üks hõivatumaid näitlejaid. Nüüd ma enam seda pole ja päris mõnus on. Aga noortele näitlejahakatistele ikkagi soovitaksin repertuaariteatrit. Nagu ka minu õpetajad ütlesid, laval tuleb olla nii palju kui vähegi võimalik. Võtta kõik tööd vastu, mis vähegi pakutakse. Ainult tee, tee, tee! Ainult nii saad endale mõnusa käsitööoskuse sisse harjutada. Ainult nii hakkad tulevikus oma tööd nautima.

Täna on minu jaoks ülisuur õnnistus, et saan oma töid valida. Aga noortele ma seda ei soovita. Noored peavad vastu võtma kõik mis antakse. Mida rohkem pildis, seda parem.     

Kuidas sa puhkad?

Kõige rohkem meeldib mulle magada. Ma reisin ka niiviisi, et lähen mingisse kohta ja siis magan seal. 

Miks reisida kuhugi, et seal magada?

Põhjus on väga lihtne. Kui ma kodus, Eestis magan, siis ma ei oska valetada. See on muuseas paradoks, sest näitlejana laval ma ju valetan kogu aeg. Päriselus ma seda teha ei oska. No ja kui ma nüüd kodus magan ja mulle helistatakse ja küsitakse, kas olen ülehomme vaba, et üks etendus teha, siis ma ei oska valetada, et kahjuks ei saa, sest ma olen kinni. No ja siis pikitakse mu kodus puhkamine tööasju täis. Aga kui ütlen, et olen ära, näiteks Indias või Ameerikas, siis pole midagi teha. Siis tuleb neil pöörduda kellegi teise poole. Ühesõnaga, kui magaksin siin kodus, siis ma tegelikult ei saaks end välja magada. Välismaal magan palju tahan. Seal ongi esikohal magamine ja lugemine.

Ja mis mulle veel meeldib on hulkumine. Lihtsalt hulgun ringi metsas või sõidan mootorrattaga. Jalgratta ja jala hulkumisega on hea, et see on ka kasulik. Luusid ringi tempokal sammul ja samas saad ka naha märjaks. Nagu sport või nii. Kokkuvõttes on mul kolm lemmikut puhkamise viisi - magamine, lugemine ja hulkumine. 

Spordi osas meeldivad mulle tuimad alad, näiteks nagu jalgrattasõit. Tuim nühkimine lihtsalt. Sellepärast sõidan vahest ka suusamaratone. Ma ei tee seda võistlusmomendi pärast, lihtsalt et endal oleks mõnus. Mulle meeldib teha pikki otsi. Jõusaalis käin harva. Kui poolteist aastat pole käinud, siis lähen ja käin võib-olla pool aastat. Ei ole eriti tihe tsükkel. Aga midagi tuleb teha, siis on enesetunne parem ja vere peab käima saama. Liigutades hoiad pulssi kunstlikult üleval, siis on ka enesetunne hea. 

Sa oled rääkinud, et sulle meeldis kunagi ka ajateenistus, tahtsid jääda isegi üleajateenijaks.

Ma pole kindel, et mulle sõda otseselt meeldiks, aga sõjaväes mulle tõesti meeldis. Alguses olin loomulikult vastu, aga lõpuks ikkagi läksin. Mul ei õnnestunud sealt kuidagi kõrvale viilida. Mul on siiani meeles see aasta aega seal müüride vahel. Tol ajal, kui mina sõjaväes olin, siis sai sealt ainult kaks korda välja. Linnaloa ja nädalase puhkuse. Muidu olin metsas või väeosas ja see oli väga mõnus. Kui sellele filosoofiliselt läheneda, siis oli see aeg iseenda jaoks enne elluastumist. Sai mõelda, mida ma tegelikult siin elus tahan. Ja siis sai ikka väga selgeks, et ma tahan näitlejaks saada.

Mul läks sõjaväes väga hästi ja mulle sellepärast tehtigi ettepanek, et kas ma ei tahks üleajateenijaks jääda. Mulle oli selleks ajaks aga tulnud juba teade, et olin lavakasse sisse saanud. Eelvooru tulemused olid positiivsed, mis näitas, et mul olid suured võimalused sinna pääsemiseks.

Aga miks mulle meeldis sõjaväes olla? Soovitan lugeda üht hästi head Rein Paku kirjutatud raamatut "Ajateenistus". Super hästi jookseb seal jutt. Just filosoofilisest aspektist. Et kuidas on teha mingit asja, milleks sa pole tegelikult loodud, aga sa pead seal olema, sest nii on ette nähtud. Kaks aastat nõukogude sõjaväge ehituspataljonis. Seal oli kirjeldatud paljusid asju, mis aitasid mul ka lahti mõtestada mismoodi sõjaväes olla. Kuidas iseennast siia maailma paigutada. Sai selgeks, et see sõjavägi pole meestele sugugi halb. Sind lihtsalt tehakse korraks maatasa, et sa ei käiks liiga nina püsti ringi.

Meestele ei sobi upsakus. See ei ole üldse meeste teema. Kui oled upsakas mees, siis mine juba naiste riietusruumi ka riideid vahetama. Noortele meestele ei tee üldse paha korra sõjaväes ära käia. 

Jan, mis sa siis oleks teinud, kui sa lavakasse sisse poleks saanud?

Eks ma oleks olnud mõnda aega trükikojas trükitööline, sest mul oli trükkali amet juba omandatud. Aga ega ma seal kaua poleks olnud, mul pole püsivust. Võib-olla oleks teinud hoopis bändi asja süvendatult. Ega tol ajal, kui mina noor olin, polnud sugugi raske bändiga edu saavutada. Kui sa ikka silma paistsid ja bändil mingi omapära oli, siis said kohe kakuulsaks. Kunagi oli selline muusikasaade nagu "Seitse vaprat". Me olime seal oma bändiga nädalaid esireas. See oli ka üsna hea hüppelaud. Minust oleks võinud saada muusik - rokkar näiteks. 

No, aga siis ma sain ikkagi lavakasse sisse ja mul polnud enam bändi tegemistes aega kaasa lüüa. Aga jazzi- ja bluusilembeline olen ma siiani. Isa oli mul ka suur Rolling Stonesi fänn ja seegi on puhtalt bluusipõhine bänd ju. Mina olen ka suur Rollingute fänn. Nüüd jõulude paiku anname kamraadidega Viimsis isegi ühe jazziliku jõulukontserdi, kus humoorikas tekst vaheldub mõnusate muusikapaladega.

Poisid, intervjuu aeg on täis ja teie lahkel loal ma katkestaksin siinkohal sooja vestluse. Jan, kuidas sulle meie uus staarreporter tundub?

Mulle meeldis Kristo puhul tema ettevalmistus intervjuuks. Ma nägin, et tal jäi veel materjali, mida minult küsida-uurida, kuhjaga ülegi. See tähendab, et tal on meeletult reservi, tal oleks mida iganes veel küsida ja tänu sellele tundis ta ennast kindlalt. 

Ja ka mina tundsin ka end väga kindlalt. Mõni intervjueerija viib mind kohe rivist välja. Nii välja, et ei saa sõnagi suust. Nii on isegi mitu korda juhtunud. Kristo aga ei hakanud kohe üle müüri hüppama

Jan, kas sind see kohe alguses närvi ei ajanud, et Kristo süüdistas sind hilinemises?

Ei ajanud. Pigem mõtlesin, et vau, ta on nagu professionaal! Mees võtab kohe ette ühe olustikulise asja. See on nagu icebreaker. Räägime törtsu ilmast ja siis lähme asja kallale. Ta tegi seda üliprofilt. Sellele hilinemise jutule annaks ma isegi kümme punkti kümnest. Kuidas sa muidu alustad juttu tühja koha pealt? See on ju võimatu! Eriti veel siis, kui sa ei tunne inimest.

Kristo, jäi sul midagi väga olulist Janilt küsimata ka?

Kuna näidend "Ürgmees" on minu vaieldamatu lemmik, siis tahaks teada, kas seda näeb ka veel tulevikus lavalaudadel?

Jaa. Tartus ja Vabalaval Tallinnas. Selle etendusega on nii, et me ei tee sellele üldse reklaami, aga iga kuu on paar etendust. Ja saalid on täis. Mulle meeldib seda tükki hoida repertuaaris, sest ta on nii aktuaalne oma teemadelt. Ega naiste ja meeste vahelised suhted ajas ei muutu. Etendus tuli välja aastal 2003. Olen seda juba pool elu mänginud. 25 etendust veel ja siis on 400 täis mängitud. 

Aga naised, viin ja India - nendest asjadest jõudsite rääkida?

Viinast rääkisime, aga naistest ja Indiast väga ei rääkinud. Tegelikult mängisin ma Kristo üle. Ma rääkisin ise nii palju, et ta ei jõudnud kõike küsida. See on hea nipp. Siinkohal ongi Kristole hea õppetund, et kui jutt pikaks venib, siis tuleb vahele lõigata. 

Täname meid Kakumäe jahisadamas võõrustanud restorani Puri, eesotsas restorani juhataja Norman Ööveli ja peakokk Joonas Koppeliga!