Inimesed

MAI MIKIVERI NOORUSLIKKUSE SALADUS: mul on vist head geenid, vendadel Mikul ja Tõnul polnud 

Jaanus Kulli, 15. oktoober 2019, 00:01
MUUSEUMIASSISTENT: Mai on on selle koha peal olnud 2005. aastast. Ta korrastab iga päev muuseumi eksponaate ja korraldab telemajas ekskursioone.Foto: Erki Pärnaku

„Kust pärineb minu vitaalsus?“ põrgatab Mai Mikiver (86) küsimuse muigelsui tagasi ning tema silmanurkadesse ilmuvad kavalad kurrud. Et tõsinedes hetk hiljem jätkata: „Ma ei oska seda öelda. Võib-olla on mängus head geenid, kuigi poistel – ehk siis Tõnul ja Mikul – neid polnud. Samas andis kindlasti teatud karastuse lapsepõlves paljajalu ringi jooksmine. Siis oli mul ehk nina paar korda tatine, aga pärast seda ei tea ma, mida tähendab köha või nohu või kipitav kurk. Taskurätik on mul vaid kotis. Ma ei kasuta seda kunagi. Tõsi, paar aastat tagasi sain ma kaela viiruse ning siis lõi korraks tervise käest ära, aga tõesti vaid korraks.“

Mai kasvas üles Loksal ning tal on seal siiani alles vanematekodu, kuhu ta igal vabal hetkel sõidab. Roolis on loomulikult tema ise. „Vanusepiiri ju pole,“ naerab ta. Vähe sellest, Mai jalg kipub vajutama gaasipedaali tihti rohkem kui lubatud, eriti Peterburi maanteel. „Ahvatlused on suured. Kõik tuhisevad sinust 120ga mööda ja sina tossutad 110ga!“

Loksal kasvas noor Mai sedavõrd mere külge kinni, et on käinud eluaeg meres ujumas – aasta ringi, tuleks siinkohal kohe rõhutada. „Mitte küll iga päev,“ tõmbab ta siiski hoogu tagasi. Ent sellest hoolimata on Mai rituaalid imekspandavad. „Kui mul Mustamäel elades polnud mereskäimise võimalust, käisin hommikuti külmas vannis, aga see pole ikkagi see, mis meres.“

Nüüd, kui Mai elab juba aastaid Meriväljal, on vann loomulikult kõrvale jäänud. „Aga vesi on mulle sedavõrd külge kasvanud, et kui ma tulen ka Loksalt ära alles õhtul, pean veel kord saama merest läbi käia. Kuigi hommikul juba käisin. Lähen ikka piisavalt sügavasse vette, kus saab natuke ka ujuda. Tulen veest välja, ei jookse kohe ennast kuivatama, vaid jalutan natuke rannas edasi-tagasi. Tegelikult ma ei kuivatagi ennast ära – istun puutüvel või liival ja lasen õhul ennast ära kuivatada. Alles seejärel lähen autosse. Olen sedasi ka võõrad inimesed ära lollitanud, kes minu eeskujul on vette roninud, arvates, et kui juba see mutt ujuma läheb, siis miks nemad ei võiks. Läksid siis vette, aga põlvini veest kaugemale ei jõudnud,“ muigab Mai. 

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

13. veebruar 2019, 00:01
Carmen Mikiver: „Minu soov on, et pärast surma läheks ma tuhastamisele ja tuhk lendaks kolme tuule poole.“
22. märts 2017, 04:00
Mai Mikiver: "Tõnu oli ja jääb alati mu väikevennaks!"

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee