Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas sai selgeks: rahvas ei viitsi end pesta (1)

Kui tihti peseb end linnaelanik, küsib Päevaleht 1939. aastal ja selgitab ise: rõhuv enamik kehvematest perekondadest peseb pesuköögis või oma korteris oma keha kord üle kahe nädala. Saunas käiakse ainult suurte pühade eel. Keskklassi elanik peseb end saunas keskmiselt kahe nädala tagant. Rikkam rahvas leotab end vannis. Kas või iga päev.

Tol ajal oli üle riigi 72 avalikku sauna, enam kui kolmandik linnadest oli üldse saunata. Ühes Põhja-Eesti väikelinnas oli küll saun, kuid sellel polnud kanalisatsiooni ning õhtuks oli põrandal musta vett poole sääreni.

Tallinnas oli 1939. aastal 21 sauna, kuid Päevaleht leiab, et enamikus pole need head – mõnes on saja inimese kohta vaid üks dušš ja leiliruum on nii tilluke, et sinna mahub vaid paar-kolm inimest. Sauna pääsemiseks tuli pikka aega sabas seista ja nii polnud ka ime, et linlased ei käinud kuigi meeleldi seal pesemas. Pealegi on saunade korrapidajaiks vanad naised, kelle jõud korrarikkujatest üle ei käi. „Naisteenijate olemasolu meeste saunades on kurbkoomiline fakt samal ajal, kui meil mõnes supelrannas kontrollitakse sentimeetriga supeltrikoo pikkust ja koostatakse protokolle end alasti näitamise eest,“ märgib Päevaleht.

Vanne oli Tallinnas aga tähelepanuväärselt palju – igas kümnendas korteris. Tartus oli see luksus kolmel protsendil eluruumidest, mujal ühe protsendi ringis.