Jaak Arro: Lasnamäel elades saime rõdul mähkmete kuivatamise eest trahvi (4)

Järgnev on katkend trükisoojast raamatust "Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro. Kokku maalitud". Autor on Katrin Helend-Aaviku ja raamat on kirjastuse Tammerraamat välja antud sarjast "Paar":

"Noore pere esimeseks päris oma koduks sai Lasnamäe tornmaja 1983. aastal, kui Liisu oli kaheaastane ja Epp Maria ootas Annit, pakuti noorele kunstnikupaarile võimalust kolida Lasnamäele Kullmanni tänavale. Kaheksakümnendate aastate algul ehitati Lasnamäe üheksakorruseliste majade viimastele korrustele kunstnikele mõeldud elupaiku. Kaks liftišahti vahet pandi kinni ja sinna tekkisid ateljeed. Kõle, hallides toonides kivine linnaosa, mis tookord oli veel hoopistükkis räämas tühermaa, ei olnud just parim elupaik, kust kunstnikuhing võiks inspiratsiooni ammutada, kuid vaevalt nõukogude ajal keegi selle peale väga mõtles. Ometi just seal maalis Epp Maria oma ülikooli lõputöö «Kuldaeg». Lasnamäele kolimine oli siiski noorele perele hea võimalus omaette elama asuda ja päris oma ateljee tundus lausa lotovõiduna. Olgu see siis kas või «pilvelõhkuja» tipus liftišahtis!"

Epp Maria: "Saime üheksandale korrusele kolmetoalise korteri, kust läks suur raudtrepp üles ateljeesse. Tollal oli see meile tohutu luksus. Kui jõudsid koju ja trepist üles, siis oli tore uks kinni panna ja olla oma maailmas, aga sinna jõudmine oli päris õudne. Maja oli veel pime, kui me sisse kolisime. Olime seal esimesed elanikud. Meile öeldi küll, kui korterivõtmed kätte anti, et vahetaksime kohe ukseluku ära, aga me ei jõudnud samal päeval ja mõtlesime, et teeme seda teine päev. Pealegi miks me oleksime üldse pidanud luku ära vahetama? Kui sisse kolisime, olid kõik dušid ja kraanid ära varastatud. Ehitajatel olid samad võtmed, mis meilegi anti, ja tookord olid dušid ja kraanid defitsiit. Me pidime siis oma raha eest ostma uued. Niimoodi me siis alustasime Lasnamäel üheksandal korrusel kahe väikse lapsega. Seal võtsime ka meie pere esimese koera – rotveiler Batu. Me pole kunagi saanud ilma koerata olla, isegi mitte Lasnamäel."

Jaak: "Seal oli ikka jube elada – vaatad aknast välja, kogu aeg on hall, olgu suvi, talv või kevad. Meie maja oli sel ajal Lasnamäe lõpus, kus oli prügimägi ümberringi. See asus kanali ääres, aga seal ei olnud veel mingit autoteed, vesi uputas ja kõik praht visati sinna sisse. Selline tühermaa. Sügisõhtutel olid mere peal tormid. Elasime üheksandal korrusel. Meil kardinaid ei olnud ja kui toas tuli põles, siis oli näha, kuidas aknaklaasid paindusid tuule käes."

Epp Maria: "Lasnamäel oli ateljee ühtlasi ka laste mänguväljak. Kui nad olid pisikesed, siis nad kogu aeg tiirlesid seal mu jalge ümber, kui ma maalisin molberti taga. Tihti küsiti mu käest, kuidas ma jaksan kõike laste kõrvalt. Tol hetkel me üldse ei mõelnud sellele. See oli nii loomulik, et meil on väiksed lapsed, maalime kodus ja teeme näituseid. Praegu küll ei kujuta ette, et kolme väikse lapse kõrval saaks teha täiel rinnal karjääri. Ju siis olid teised ajad."

Jaak: "Me saime trahvi ka. Tollal ei tohtinud kuivatada riideid rõdupiirdest kõrgemal ja majavalitsuse kontrollid käisid rõdusid vaatamas. Meil aga oli ju vaja mähkmeid kuivatada ja mind kutsuti välja. Ma ei mäleta, mis koht see oli, kuskil Narva maantee alguses. Seal oli pikk laud, mille taga istusid soengutega vanaprouad, miilits ja veel mõned pruunide ülikondade ja bakenbardidega mehed. Seisin seal ja siis hakati noomima. Üks vanaproua ütles emalikult: "Ise olete kunstnikud, kas see on teie meelest ilus, et pesu kuivab niimoodi üleval?" Mis selles halba oli?! Me elasime ju prügimäel ja ilusad valged lapsemähkmed kuivasid rõdul! Aga meile tehti ikkagi viis rubla trahvi."

Jaak: "Lasnamäel elas sel ajal palju venelastest sõjaväelasi. Meie all kuuendal korrusel pesitses üks tankist. Telekas olid parajasti hoki maailmameistrivõistlused, Venemaa kaotas USA-le ja see tankist viskas oma teleka aknast välja. Kui keegi tahtis seda sealt ära koristada, passis ta ise akna peal ja karjus: «Ne trogajte, eto moj televizor!"