EKA moeosakonna juht Piret Puppart lükkab ümber plagiaadikahtlustuse Roberta Eineri suhtes

Õhtulehe veebiväljaandes ilmus 4. oktoobril artikkel "Roberta Einer tõrjub kahtlust, et ta napsas idee noorelt moedisainerilt", kus oli jutuks, et mais toimunud ERKI moesõul jäi Cärol Oti looming silma žüriis olnud moedisainerile Roberta Einerile ja Ott võitis stipendiumi Eineri käe alla Londonisse praktikale. Seda stipendiumi polnud Ott veel kasutanud, kui märgati sarnasust tudengi loomingul ja Eineri uue kollektsiooni vahel, mida esitleti septembris. Einer omakorda kinnitas samas 4. oktoobri artiklis, et alustas oma kollektsiooni loomist enne seda, kui oli Oti loomingut näinudki.

Piret Puppart leiab: "Antud artikli valguses oleks olnud asjakohane sellest juttu teha ka kohalike moespetsialistidega, kelle kommentaar neutraalse kõrvalseisajana oleks andnud palju selgema ülevaate olukorrast ning kinnitanud, mis kollektsioonide vahel on või ei ole ühist. Loodan, et enamus artiklit lugenuid käisid läbi ka kollektsioonid kui tervikud ja võisid veenduda, et kollektsioonid on täiesti eraldiseisvad üksused ja esindavad väga erinevaid lugusid. Üks räägib Care Bear´idest ja teine rannarahva traditsioonidest. Lisaks puuduvad igasugused viited Oti kangasteljetehnikatele. Sarnaseid nüansse täheldades tuleb arvestada, et tänases infoliikumises juhtub aina sagedamini, et teatud värvigammad või materjalid domineerivad, sest infomaastik, kus eksisteerime, muutub aina enam homogeensemaks. Eraldi teema on muidugi esmane meedia, mida tarbime."

Disain on meie võimalus

Puppart jätkab: "On täiesti normaalne, et me sageli vaatleme asju Eesti, oma kodu, keskselt ja paigutame siin ilmunud asjad ajateljel etteotsa, teadmata, mida üks rahvusvaheliselt eduka ja toimiva kollektsiooni loomine ajaliselt nõuab. Siiski tasuks ennast kurssi viia. Selle taga on vähemalt pool aastat tööd, kus loominguline protsess teisendatakse ühel hetkel ümber kangastesse ja seda juba lühikese ajaga ümber ei mängi. Värvide kinnitamised ja paika timmimised võivad võtta kuid (teinekord isegi aasta, kui tegu spetsiifilisemate arendustega), rääkimata eelnevalt õige tekstuuri saavutamisest ja hiljem materjali kudumisest. Pärast on vaja ka kogu mudelite rivi valmis õmmelda, mis nõuab taaskord pikka ajalist puhvrit – moemajade standardiks võiks lugeda kolme või isegi enamat näidist ühest mudelist, sest iga proovi käigus viiakse sisse muudatusi parema lõpptulemi nimel. Kas me tahame siis olla milleski veel maailmapildis silmapaistvad, lisaks oma digistaatusele, heale haridusele, puhtale ja hoitud loodusele jne? Disain on meie võimalus!

Ma ei hakka siinkohal pikalt heietama teemal, et eestlane, ära söö teist eestlast, aga nii ta on. Üles on puhutud võiks öelda, et alusetu meediaavantüür, kus näib, et ühe osapoole sõnu on kasutatud palju süüdistavamas maneeris, kui see tegelikult on, provotseerimaks teiselt välja vastav reaktsioon.

Suur kaotus kogu siinsele moeringkonnale, julgen ma väita. Miks? Sest selle asemel, et võtta ette suur samm edasi ja tiivustada hetkeedu, oleme me omaenda pisikeste jalgadega siinsete saavutuste otsas trampima asunud. Kui noor disainer ei võtnud ajakirjanduses ise teemat üles, siis miks peaks olema ajakirjandusel, eriti veel moekaugel, olema õigust asi üle piiri lükata?

Usun, et antud teemapüstituse asemel võiksime hoopis oma fookuse seada arengule ja edusammudele, mida need mõlemad disainerid on tänaseks saavutanud. Alles eelmisel nädalal linastus Cärol Oti rannarahvastest inspireeritud rõivaid kajastavast põnev uus moe minifilm. Rääkimata Roberta Einerist – sellist meediakuva rahvusvahelises moeajakirjanduses ei ole pälvinud ükski teine eesti disainer.

Moeskeene kõrgliigas mängiv Einer rabas publikut oma viimasel hooajal jalatsikollektsiooni koostööpartneriga, kelleks pole keegi muu kui Christian Louboutin. Maailmakuusaid Louboutini patentpunaseid stilettotaldu teab iga kingi armastav naine, olgu muus osas kui moevõõras tahes. Ja kui mõnele peaksid endiselt pea kohale kerkima küsimärgid, siis võta neid kui kontsaga Nike'e ja mastaap hakkab koitma. Aplausikoht.

Lisaks moekunstnike enda motivatsooni maha võtmisele on antud olukord ka raskeks proovikiviks siinsele moeharidusele, sest lammutab osapoolte vastastikust usaldust nii siin- kui sealpool piiri. Roberta on kogu oma edu harjal toetanud siinseid noori nii nõu kui jõuga (loengud, praktikakohad, soovituskirjad, konsultatsioonid) ja oleks patt näha seda koostööd kõrvaliste faktorite mõjul nõrgenemas."

Analoogiaid võib ilmneda kõikjal

Puppart rõhutab: "Veelkord, kui me tahaksime moekunstnikena luua maailma, kus ei oleks võimalik leida sarnasusi, siis peaksime käima suletud silmade ja lukustatud kõrvadega. Ehk kinnastama ka käed, et ei oleks võimalik lõpuni tajuda ka materjali. Aga kes siis oleksid meie kliendid, austajad, sest ka nemad ei saaks sellest imelisest visuaalist osa. Mood on hõrkude, hästi balansseeritud kombinatsioonide nägemise ja kangasse tõlgendamise kunst ja selle kõige loomiseks on vaja kasutada põhimõtteliselt kõiki oma meeli. Siis pole ka ime, et teinekord ilmneb analoogiaid ja seda täitsa maailma eri otstes.

Lähtudes temaatika keskmes olnud ERKI Moeshowst, siis selle viimasest kevadisest etendusest võiks välja tuua näiteks Karl-Christoph Rebase laiaõlgsed militaristid, mille õlašnitt oleks justkui üle kantud selle hooaja Balenciaga mudelitesse.

Või Tartus Estonian Fashion Festivalil esitatud Hannes Rüütli kollektsioonist "OIU" pärit kollane "kummipaadivest", mille idee on täispuhutud puffer'i näol olemas Eytyse ja legendaarse Jaapani disaineri Michiko Koshino collaboration-kollektsioonis (muide, Rüütel esitas oma loomingut suve hakul, Eytyse mudel tuli välja sellel sügisel). Kes siis keda? Kas tõesti istus Demna Gvasalia ja ootas pikisilmi ERKI kajastusi netis, et siis oma kollektsioonihoovad ümber mängida? See fantaasia on liiga hea, et tõsi olla.

Kui me tahame heita pilgu kopeeringutele ehk vaadata otsa plagiaadile, siis tuleks ette võtta palju otsesemad tõlgendused. Ajalukku pole mõtet siin väga ronida, sest rahvusvaheline autoriõigus paljudesse suletud riikidesse ei ulatunud ning palju asju õmmeldi mainekate autorite loomingu põhjal ise. Samuti on nüüdisaja näited antud kontekstis palju asjakohasemad. Üle ei ole võetud mitte elemente ega näiteks mustreid, vaid terveid kollektsioone! Nii on Rootsi kultusbrändi Acne viimaste aasta kollektsioonid esindatud oma hiilguses näiteks The Arrivalsi ridades või Chloe imelised vormid, mis sarnanevad ühe kollektsiooni raames nii vormilt kui aktsendipaigutuselt hilisema Moon Choi väljalaskega. Keda huvitab rohkem, kaevub Diet Prada postitustesse, kus võetakse ette ka väga suurte nimede omavahelised mõjud. Mõtteainet ja silma pladiaagitreeninguks saab piisavalt, ma luban!"

"Eraldi teema on rahvuskultuuri plagieerimine, mis on teenimatumalt jäänud meedia põhiorbiidilt kõrvale," märgib Puppart. "Meile kui laulupeorahvale peaks selline asi vägagi korda minema, seda enam, et herr Jimmy Nelson on nüüd igaveseks meie setod purki püüdnud. Seal me näeme tõelisi üks ühele "laene", kus enamasti puudub referents algallikale ja seda isegi väga mainekate nimede puhul. Näiteks Tory Burch omastas oma 2018. aasta resort kollektsioonis üks ühele ajaloolise Rumeenia mantli, suunates inspiratsiooni tagamaad hoopis Aafrikasse. Üks asi on maha matta kollektsiivse loomingu kui autoriloomingu roll, teine, ja veel hullem, hämada selle päritolu osas.

Rumeenia ja Balkan üleüldiselt on kuum koht, sest seda on armastanud „kajastada“ nii Dior kui ka paljud väiksemad moemajad. Või siis KTZ, kes kandis 2015. aastal oma karusnahast pusadele inuittide pühad perekondlikud sümbolid. Sealjuures ei olnud tegu mitte anonüümse ajaga välja kujunenud ühisloomingu, vaid konkreetse šamaani kaitsemärkidega, mille kasutamisest tema lapselaps heitunud oli." Puppart soovitab siikohal heita pilgu järgmisele videole.

Lõpetuseks toob Puppart välja: "Viimane suurem fopaa tuli Carolina Herrera selleaastasest kollektsioonist. Hooletu ümberkäimine rahvuslike mustritega päädis Mehhiko valitsuse ametliku sõnavõtuga kultuurikopeerimise ja käsitöömeistrite panuse marginaliseerimise osas. Seega kui räägime kopeerimisest, siis räägime sellest otse, ausalt, ja piisava tõendusmaterjaliga, mitte ei raja seda väga subjektiivsetele vihjetele ja teinekord ka suuliselt antud kommentaaride ebakonkreetsetele tõlgendustele."