Raamat

Epp Maria Kokamägi: mul oli kogu aeg tunne, et Jaak on see õige (3)

Õhtuleht, 11. oktoober 2019 18:28
Epp Maria: "See, mis meid Jaaguga ühendas tookord ja ühendab ka praegu, on kindlasti koduarmastus. Kodu peab olema kindlus ja seal peab olema hea olla. Jaak on teinud kõik suured tööd ja mina olen loonud sinna sisse ilu ja naiseliku poole."Foto: Johannes Arro
"Epp Maria ja Jaagu jaoks on lõuendiks kogu nende elu. Ja olgu siis tegemist maali või koduga, on enamasti välja kujunenud nii, et Jaak teeb raamid ja Epp Maria kätetööks on kõik see, mis jääb raamide sisse. Elu hakkas neid ühele pildile kokku maalima juba kunstikoolis. Sellest ajast peale veavad nad, nagu ütleb tütar Anni, ühiselt vankrit ja täiendavad teineteist – Epp Maria ei saa ilma Jaaguta ja Jaak ei saa ilma Epp Mariata. Harmoonia ja tasakaal on läbivad märksõnad nii nende elus kui ka loomingus," kirjutab autor kunstnikest abielupaari Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro elust rääkiva raamatu eessõnas.

Järgnev on katkend trükisoojast raamatust "Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro. Kokku maalitud". Autor on Katrin Helend-Aaviku, raamat on kirjastuse Tammerraamat välja antud sarjast "Paar".

Samal teemal

"Kõik värvimängud on Epp Maria ja Jaagu elus lubatud. Peaasi, et säiliks tasakaal ja harmoonia, nii maali peal kui ka päriselus. Kui üks neist on rohkem pildil, on teine seljatagust toetamas, ja vastupidi. Enamasti on Jaak olnud hindamatu halli kardinalina Epp Maria suure kire, maalimise foonil. Ta on võtnud enda peale rohkem argiseid toimetusi, pühendudes kodude ehitamisele ja tegeledes kõrvalt ka oma loominguga, milleks viimased paarkümmend aastat on olnud peamiselt puulõige. See, et kunstnikepaar on suutnud end põhiosa elust oma loominguga ära elatada, on erakordne.

Epp Maria: „Ma kaldun uskuma seda, et kokku saavad inimesed, kes peavad kokku saama. Ja kui nad on tundliku meelega, antakse neile ka märku, et just tema on see õige ja polegi vaja rohkem otsida. Minul oli kogu aeg tunne, et Jaak on see õige. Seda ei oskagi seletada, see kuulub rohkem müstikamaailma.

See, mis meid ühendas tookord ja ühendab ka praegu, on kindlasti koduarmastus. Kodu peab olema kindlus ja seal peab olema hea olla. Jaak on teinud kõik suured tööd ja mina olen loonud sinna sisse ilu ja naiseliku poole. Kõik, mis on meie kodus Sepamaal ehitatud, on tänu Jaagule. Üksinda poleks ma kindlasti ehitanud Sepamaad niimoodi välja, nagu see praegu on. Mul ei tule niisuguseid suuri mõtteidki pähe nagu Jaagul! Ma isegi kardan selliseid mõtteid. Mina ei unista suurelt, aga Jaak unistab ega hooli üldse sellest, et vahendeid unistuse teostamiseks alati ei ole. Ja ometi ta teeb lõpuks ikkagi kõik teoks.

Meie peres on nii, et mina teenin leivaraha. Mul on olnud õnne väga varasest noorusest peale oma kunstist ära elada, mille üle ma olen tõesti tänulik ja õnnelik. Aga see ei tähenda, et see on olnud kerge, vaid erinevatel aegadel väga pingeline. Nõukogude ajal vahetasin kruusakoormaid, katusekive ja tsemendikotte oma maalide vastu. Kui raha tuleb raskelt, siis ka kulutad seda raske südamega. Seepärast olen algul alati Jaagu suurte ehitusplaanide vastu ja tõmban tema ideid maha, kuna see kõik on liiga kallis, aga lõpuks on ometi kõik ehitatud ja makstud, võlgu pole. Ta oskab kuidagi niimoodi asju korraldada. Muidugi see on ka tänu sellele, et ta teeb väga palju ise, kaasaarvatud ideejoonised ja muu selline. Nii et jah, mina unistan maiselt, aga Jaak unistab suurelt.“

Jaak: „Mina ei häbene seda öelda ja tunnistada, et meie peres on kogu aeg Epp olnud see, kes raha teenib. Mina olen pulli teinud ja nii palju kui suutnud, aidanud kodus, et Epp saaks keskenduda piltide tegemisele. Ma arvan, et ühes peres kaks inimest ei saagi täie vungiga oma asja teha. Üks peab andma alati natuke järele ja minule on see meeldinud.

Mul on olnud kogu aeg tohutult raske kunsti teha. Epp suudab maalida ka kööginurgas, aga mina ei saa ennast nii kergelt õigele lainele. Mul on vaja istuda, mölutada ja end sisse häälestada. Kõik kodus kannatavad, kui mina hakkan midagi looma. Siis mul ongi lihtsam sellest taganeda. Parem ei piina ennast. Ma ei saa keskenduda ainult ühele asjale, näiteks kunstitegemisele. Mul on vaja kõrvale paralleeltegevusi, mis on hästi huvitavad. Kui peaksin kogu aeg oma ateljees tööd tegema, ammenduks võib-olla minu loominguline pagas, aga erinevaid asju tehes saan protsessi venitada, vahepeal mõelda ja nii tulevad uued ideed.“

Tütar Anni Arro: „Rollid peavadki olema jaotatud ja tasakaalus. Kui üks tegeleb rohkem loominguga, peab teine tegelema elu argisema poolega. Samamoodi kui papa tegeles loominguga, võttis mamma argipäeva kohustused üle ja hoolitses meie eest, kui olime väiksed. See käis neil kordamööda. Nad veavadki ühiselt vankrit ja täiendavad teineteist – mamma ei saa ilma temata ja tema ei saa ilma mammata.

Papa juures ma hindan väga tema ausust ja suurt südant. Ta on alati olnud raudne tugi mamma selja taga. Ilma papata ei teeniks mamma võibolla pennigi. On ju vaja lõuendit, raame, transporti ja nii palju abi majapidamises ja argitoimetustes, et mammal oleks võimalik loomingule pühenduda. Muidugi saab olla ka boheemlaslik kunstnik ja elada prügihunniku otsas, aga mamma ei ole selline. Tema ümber peab olema ilu ja kord, muidu ta ei saa luua.

Papa teebki tihtipeale musta töö ära, sest seda on vaja, et kogu see ilu, toredus ja mugavus koos püsiksid. Ma arvan, et ta on teinudki kunagi otsuse, et laseb asjadel nii olla. Sellise otsuse tegemine nõuab mehelt mune. See on minu arvates palju mehelikum, kui taguda endale vastu rinda: ma olen mees! Ühelt poolt on mu vanemad küll boheemlased ja tavalisest standardelust võõrdunud, ent samas on nad väga ratsionaalsed, kahe jalaga maa peal ja praktilised. Eriti mammal on kaks poolsust: ühelt poolt boheemlane ja teiselt poolt hästi kalkuleeriv, pinges ja muretsev.

Papa on ladnam ja muretseb vähem. Nad kumbki ei ole kunagi lootnud riigi peale, et keegi tuleb ja aitab. Nende jaoks on olemas ainult see, mis nad ise teevad. See on nende tee ja kindlus. Kõik, mis neil on, on nende oma. Nad on üritanud alati elada nii, et ei võtaks kelleltki laenu. See on super, et nad on saanud niimoodi elatud ja ehitatud! Minu meelest meeletu väärtus siin maailmas! Müts maha! Paremaid vanemaid ei oskaks tahtagi! See on kihvt, kui vanemad jäävad eeskujuks, nii et vaatad neile lõpuni alt üles.“

Tütar Liisu Arro: „Ma arvan, et nii isal kui ka emal on ühtviisi tähtis tasakaalu teema. Ema loominguski on see sees. Maailmas on nii palju ebaõiglust, kurjust ja koledust. Ja meie kõigi jaoks peres ongi meie looming üks viis, kuidas tasakaalu tagasi saada. Me ei saa muuta inimesi ega minna sõtta, parem on seda teistmoodi lahendada. Mõte, et ilu päästab maailma, on paljuski tulnud emalt. Sellel, et ka ise väärikalt elada, nagu minu vanemad on seda teinud, on suurem mõju kui hakata tuuleveskitega võitlema. Kõik, mis on ilus ja teeb hingele pai, annab jõudu ja paneb mõtlema, kuidas enda elus midagi paremaks teha.

Isaga oleme mõelnud, miks ei või säilitada midagi, mis on kunagi olnud ilus, väärtuslik, praktiline ja toimiv. Miks peab neist tihti üle sõitma? Meil Eestis on väga palju vaja õppida seda, et jätkata tuleks sealt, kus on pooleli jäänud, mitte lammutada ja uuesti alustada. Ma ise tajun ka, kui lihtne on igapäevaelu virvarri ära kaduda ja kui palju on tüütut rutiini. Kuigi positiivset rutiini hindan väga, sest minu elus on seda vähe. Seega hoian kinni rutiinikildudest. Aga me keegi ei tea, kui palju meile on elupäevi antud, elu on nii habras. Ka geopoliitiliselt on Eesti väga haavatavas seisus. Kõigil eestlastel, ma arvan, on alati mingi südamevärin sees. Seda enam peame nautima hetki, mis meil on, ja võtma neist kõikidest kaasa midagi ilusat. Näiteks kui pead kiiresti võileiba sööma, pane see ilusa taldriku peale, valmista tee ilusasse kannu ja vala see ilusasse tassi. See ei võta absoluutselt rohkem aega kui teekotikese panemine kellegi kingitud reklaamtassi, aga vahe on nii suur. Enamik inimesi tunnetab seda. Kõik kindlasti mitte ja nende jaoks see ei olegi oluline, aga suurem osa inimkonnast on ikkagi tundlikum ja need on need väiksed viisid, kuidas enda elu paremaks muuta. Ja kui sa ise enda tunde juba heaks saad, kiirgab see ka edasi. See aga ei tähenda absoluutselt, et meie pere oskaks ideaalselt elada. Pigem on nii, et kõik, mis me teeme, teeme endale, et iseennast aidata ja osata võimalikult hästi elada seda elu, mis meile on selles hetkes antud. Ka argiseid hetki.

Ma arvan, et emalt olengi võtnud ellu kaasa mõtted, et ilu päästab maailma ja tee ise paremini, selle asemel et võidelda mõttetuid võitlusi. Isalt olen kindlasti saanud kaasa optimismi ja positiivsuse. Ma tean, et see võib vahel võõrale inimesele isegi kohatu tunduda, kui ta tõsisel hetkel viskab nalja, aga see on tema viis lahjendada pingeid ja raskustest üle saada. Mu isal on tohutu usk universumisse ja positiivne jõud kogu aeg edasi minna. Samas ka usk, et kõik läheb hästi. Temas ei ole seda hoiakut, et maailm on hukas, igal pool on sõda ja kriis. Muidugi ongi sõjad ja kriisid, ja mida rohkem meile jõuab infot kätte, seda hullem ja tasakaalust väljas kõik tundub. Isal seevastu on alati usk, et balanss on kuskil olemas, kuigi seda ei pruugi kohe tajuda. Ja see kõik absoluutselt ei takista seda, et tema parasjagu ehitab. Tal ongi pigem vastupidi – seda rohkem peab ajama oma asja, et tasakaal säiliks. Meie lastena jätkame seda karmat, et kuigi visioonid ja tahtmised on vahel suuremad kui võimalused, leiame kuidagi ikkagi võimaluse nende täitmiseks."

Poeg Johannes Arro: "Ma imetlen ema ja isa juures seda, et nad on suutnud oma ametivalikuga end ära toita. Väga paljud kunstnikud ei oska end tavainimese jaoks n-ö söödavaks muuta. Ema on aga endale sellise nime teinud, et inimesed väga austavad tema tööd. Ma arvan, et ema ei mõtle maalides kunagi, millise pildi peaks järgmiseks tegema, et see inimestele meeldiks ja nad seda ostaksid. Ta teeb seda, mis tal hingest tuleb, ja see meeldibki inimestele.

Ingliteema, loodus ja muinasjutulised teemad kõnetavad neid ja nad tunnevad, et tahaksid neid pilte oma seintele. Tihtipeale ema ongi öelnud, et mõni maal, mis talle endale väga ei meeldi, ostetakse just kõige kiiremini ära. Ta on tunnistanud, et tema maitse ja klientide eelistused võivad olla väga erinevad. See, mis tema arvates on ilus töö, võib ateljees ostjat oodata kauem kui mõni teine pilt, millega ema nii rahul ei ole.

Ema on leidnud oma koha, mida on loovinimestel tänapäeval väga raske saavutada. Palju lihtsam oleks ju minna riigiametnikuks või kuskile kinnisvarasse ja sellega elatist teenida, aga et minna seda rada pidi, et kunstnikuna ära elada, on imetlusväärne. Pluss veel kolm last üles kasvatada. Samas arvan, et isegi kui ema oleks tahtnud töötada mõne ratsionaalsema ameti peal, oleks ta ka sellega väga hästi hakkama saanud, sest ratsionaalne ja kalkuleeritud mõtlemine on tal väga tugev. Ta on huvitav kombinatsioon ratsionaalsusest ja loovusest.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee