VAATA KELLA: kuidas rahvas vanasti õiget aega teadis

Kui loeme Jaan Krossi raamatust „Kolme katku vahel“, kuidas õpetaja Bartholomeus Frolink 1546. aasta paiku punkt kell kuus hommikul oma korterist välja astub, et kooli minna, kus õpilased juba ootavad, ei küsi me endalt mitte, kuidas ta (ja koolipoisid) täpset aega teavad. Tänapäeval tunduks see küsimus suisa kohatu. Kõigil ju kell käe peal või vähemalt telefon taskus ja igas trammis-bussis näeb aega sellel puldil, mille ees sõidukaardiga sähvitakse.

Frolinkil polnud aga ei telefoni ega käekella, isegi tasku-uur oli aastasadu tagasi haruldane. Nii haruldane veel hiljemgi, et 1937. aasta suvel kirjutas Postimees Tartust: „Raekoja kellal tornis puuduvad juba mõnda päeva osutid, kuna käimas on kella mehhanismi suurpuhastus. Kella puhastamine kestab veel mõni päev. Et kodanikud ei jääks ilma õigest kellaajast, selleks on linnaapteegi aknal raekojas välja pandud täpne kell.“

Täpset aega oli vähemalt Tallinnas vaja teada juba aastasadu varem. Ajaloolane Valli Konsap kirjutab, et ühes 1405. aasta paiku antud rae määruses öeldakse: „Kui kell lööb üheksandat tundi, ei tohi kauem kõrtsis istuda!“ Järelikult pidi linnas juba tollal olema tunnikell, mille löögid kaugele kostsid. Tegelikult oli see, et linnakellad kõlavalt tunde lõid, tähtis tükk aega hiljemgi. 1843. aasta mais kirjutas ajakiri Inland, et Niguliste kiriku uuel kellal pole numbrilauda: aega kuulutavad vaid kellalöögid.