„Liisi Ojamaa oli puhta hingega hipi. Korraga nii metsik kui ka südamlik.“

„Liisiga seoses meenub mulle ennekõike üks seik, kui Kaubamaja turvamees tahtis teda kaubamajast välja visata, väites, et see on kultuurne koht, kuhu paljajalu ei sobi tulla,“ meenutab luuletaja Jürgen Rooste eile vaid 47aastasena meie seast igavikku lahkunud luuletaja, tõlkija, kirjanduskriitik ja toimetaja Liisi Ojamaad.

„Kuigi Liisis oli kultuuri palju rohkem kui üheski kaubamajas on kunagi olnud. Ta oli vaimu kandja. Aga hipi vaimuna on ta ikka kohal. Kes seda meil ikka viimastel aastakümnetel nii jõuliselt on luules kandnud kui mitte Liisi,“ lisab Rooste ning meenutab veel üht seika, mis iseloomustab eredalt Liisi vabadusest, natuke ka anarhismist ja boheemlusest kantud vaimu: „Mäletan, kuidas ma esimest korda elus käisin kirjanike liidu aastakoosolekul ning pärast järjekordset pikka ja igavat kõnet läksime Liisu ja Contraga ukse taha laulma Vennaskonna lugu „Musta lipu valguses“, et see jama seal saalis juba rutem ära lõpeks.“

Jürgen märgib, et Liisi oli üks soojemaid ja paremaid inimesi, keda ta on tundnud. „Puhta hingega hipi. Ühtepidi väga vaba inimene, samas hoolitsev ja murelik maailma asjade suhtes. Ühesõnaga – korraga nii metsik kui ka südamlik.“