Katrin Viirpalu esimesest eetrikogemusest: käed ja jalad värisesid, aga hääl mitte (4)

„Mina tulin Eesti Televisiooni möödunud sajandil. Ma ei mäletagi, kas see oli 23, 24 või 25 aastat tagasi aga kuhugi sinna kanti ja ma alustasin diktorina ja kevade alguse päeval – 21. märtsil hommikul vara, sest Alice Talvik ei julgenud uut diktorit õhtul hilja eetrisse panna,“ meenutas „Terevisiooni“ saatejuht Katrin Viirpalu, kuidas ta 1995. aastal ETVs tööd alustas.

„Ja see esimene kogemus oli selle, et ma mäletan, käed värisesid, jalad värisesid, aga hääl ei värisenud. Pärast seda tuli Mati Talvik ja ütles, et see kõik oli suurepärane,“ sõnas naine. Vahelduva eduga on ta siiamaani ETVs ja juba viimased kümme aastat on see andnud talle suurepärase võimaluse ärgata hommikul väga vara.

„Väga vara tähendab seda, et kell heliseb ikkagi viie paiku. Tavaliselt küsitaksegi „Terevisiooni“ tegijatelt kõige rohkem seda, et kuidas te jaksate hommikul ärgata. Ma olen ärganud ka tegelikult täiesti öösel – kahe-kolme aegu –, kui meil on olnud erisaated. Siis on tarvis välja sõita kuhugi Tallinnast kaugemale, nii et ma olen jõudnud ka enne kukke ja koitu ja pererahva ärkamist näiteks Läsna-Loobul ühe toreda talukoha õuele,“ meenutas Viirpalu, kuidas teletegijad kolinaga ajasid pererahva üles ja koduloomadki olid üllatunud, et nii vara toimetatakse.

„Te kindlasti teate, et tavaliselt kui heeliumit sisse hingata, siis hakkab inimene tegema peenikest porgandihäält, aga on veel üks gaas ja kui seda sisse hingata, siis põhimõtteliselt hingad sa sisse Georg Otsa hingeõhku ja see hääl, mis siis pärast valla pääseb, on võimas. Madal, mis sobibki sinna rahvusooper Estonia lavale. Ja nii juhtuski, et kui ma seda väävelheksafluoriidi sisse hingasin, siis hääl, mida ma siis tegin, üllatas mind ennast, ajas naerma, ehmatas korraks, et kaua see kestab,“ meenutas ta.