Noortebänd

Noortebändi poolfinaali jõudnud Cortical White kütterokkarid: meie unistuste lava oleks paksu metsa sees, kus möll käib 

Jaanika Vilipo, 10. oktoober 2019, 19:00
Cortical White: (vasakult) Maarja Västra, Tanel Laidna, Kevin Oper, Siim Veide.Foto: Tiit Tamme
Cortical White kütterokkarid napsasid pääsu "Noortebänd 2019" poolfinaali tänu sellele, et võitsid Rapla omaloominguliste muusikakollektiivide konkursil "Vesiroosivisioon" eriauhinna. Konkursi poolfinaal on juba käeulatuses: noortebändid viskuvad võistlustulle 10. oktoobril Tallinnas ja 11. oktoobril Tartus.

2013. aastal tegevust alustanud Cortical White, kuhu kuuluvad laulja Tanel Laidna, trummar Kevin Oper, bassimängija Maarja Västra ja kitarrist Siim Veide, peavad end kütterokkbändiks, kes unistavad ühel päeval täiskohaga muusikuleiba süüa.

Samal teemal

Bändi sünnilugu on üsna klassikaline: Tanel ja Kevin olid koolikaaslased ja sõbrad, kellel on sarnane muusikamaitse. Bänd loodi Taneli initsiatiivil. "Kuna Kevin oli juba ühes teises bändis trumme mänginud ning oskas ka teisi instrumente, siis oli kohe trummar võtta," räägib Tanel, kes ise võttis lauljarolli ja kitarri. "Ühiste huvide kokkusattumusel meie punt tekkis."

Poiste keskel on vähem draamat

Kui bändi muusikalise poole eest vastutab Kevin, kelle looming sünnib tihti kodus, kitarr käes, siis Tanel püüab sõnadelõnga metsast ja mere äärest. "Olen looduslähedane inimene. Hästi tore on ka käia metsas jalutamas, mõtted kogunevad pähe ja siis pärast panen need kirja," kirjeldab ta.

Bändi värskemates lugudes on sõnaseadmise oskust saanud praktiseerida ka kitarrist Siim, kes liitus rokipundiga oma sugulase Kevini soovitusel. "Oleme kitarri koos mänginud juba 15 aastat," sõnab Siim.

Kevin lisab: "Kuna mõtted on ühesugused ja pillimänguoskus samuti suhteliselt palju stiililiselt kattunud, oli Siim perfektne mees, kellega bändi teha."

Kui bändi meesliikmed on pärit Tallinnast, siis bassimängija Maarja sünnikodu on Raplas. Just Maarja oli see, kelle initsiatiivil sattus Cortical White osa võtma Rapla Vesiroosi gümnaasiumi konkursist "Vesiroosivisioon".

Bändi sattus neiu puhtjuhuslikult: "Mängisin enne hoopis teises metal-bändis. Cortical White otsis trummarit ja kirjutasin Kevinile," räägib Maarja. "Lõpuks läks aga nii, et ta küsis, kas tahaksin tulla nende bändi hoopis bassimängijaks," naerab ta. "Kui ausalt ütlen, on poiste keskel lihtsam kui tüdrukutega. Less drama [vähem draamat – ingl. k.], vähem erimeelsusi ning inimesi on lihtsam nõusse saada."

Mida arvavad noored muusikud sellest, et nende bändi ja loomingut hakatakse konkursil hindama? Kas see teeb ka meele mõruks, kui asjad ei lähe nii, nagu peaks? Kütterokkarid kinnitavad enesekindlalt, et kriitika kuulatakse ära, aga hirmu selle ees ei ole. "Milleks peljata, kui pilli meeldib mängida ja muusikat meeldib kirjutada," leiab Siim. 

Bändi tugisambaks võiks nimetada Kevinit, kellele Noortebänd sugugi võõras pole: nimelt on noormees 2015. aastal juba sellel konkursikarussellil keerelnud. "Kui tekib mingisugune küsimus, siis pöördume Kevini poole," naeravad bändikaaslased.

"Eks need Noortebändi üritused on vahepeal muutunud, sest tiim on muutunud, võrreldes 2015. aastaga," sõnab Kevin. "Eelmisel aastal oli palju soolosid ja projekte. Sellel aastal on mitmekesisem."

Kuidas jääda ellu kirevas muusikailmas? 

"Järjepidevus on see, mis hoiab bändi tegevuses kauem kui ühe hooaja," arvab Siim. Bändiliikmete sõnul on nende kuue tegevusaasta jooksul olnud perioode, kui esinetakse rohkem, aga on ka hetki, kui ainult loometööle pühendutakse. Viimane esinemine leidis aset augustikuus, kui noortel õnnestus olla laval koos vanameister Henrik Sal-Salleriga. Cortical White oli nimelt ansambli Smilers soojendusesineja.

"Smilersi soojendamine oli kontsert nagu kontsert ikka," jääb Tanel tagasihoidlikuks. "Kindlasti tõi suurem bänd rohkem rahvast kokku."

"Kui midagi vanadelt tegijatelt õppida, siis on see lihtsus," sõnab Siim. "Lihtsuses peitub ju võlu. Selle vastu ei saa," naerab ta. "Liiga keeruliseks ei tohi asju mõelda. Ka mitte muusikas, siis on seda raske teostada ja publikul keerulisem kuulata. See aga ei tähenda, et peaks standardid alla laskma."

Tanel lisab naljatades, et kui lihtsuses peitub võlu, peaks Kevini saatma Sal- Salleri juurde "lihtsuse meistrikursustele". Nimelt meeldib trummar Kevinile läheneda muusikale progressiivselt. "Kaua sa ikka jaksad mängida ühtsama biiti," ütleb Kevin vastulausena. "Tahaks ikkagi mingit vürtsi lisada, et tekiks mingi selgroog sellele asjale. Omapära. Alguses on natuke keerulisem see looming, aga ajapikku kujuneb lihtsamaks. Mingisugused käigud ja asjad hakkavad korduma, siis tuleb välja, mis on meie saund."

Muusikud sõnavad, et istuksid meeleldi stuudios ja teeksid muusikat. "Kindlasti oleks hea, kui bändil oleks ka mänedžer ja keegi tegeleks nii-öelda musta tööga. Siis jääks teistel rohkem aega tegeleda kasvõi uue muusika kirjutamisega. Kõigil on ju kiired elutempod," nendib Tanel. "Minu jaoks on muusika see, mis annab jõudu kõige muuga tegeleda. See paelub ehk meid kõiki."

Kütterokkarid käivad koos ka salvestamas ning on välja valinud mõned lood, mida tulevikus albumisse panna. Albumimõtteid on nad mõlgutanud juba päris pikalt. "Eks albumi materjal kujuneb ajapikku," ütleb Kevin. "Alguses lased välja ühe singli, siis teise, kogud neid palu ja siis annadki albumi välja – lihtne!"  

Kuigi Cortical White mõtleb suurtest festivalidest, ei ütle nad ära ka intiimsemast kontserdist näiteks metsa keskel. "Unistuste lava oleks võibolla kuskil paksu metsa sees, kus oleks puud ümberringi. Rahvast oleks palju ja möll käiks. See oleks huvitav," räägib Tanel elavalt. 

 

Noortebändi demovoorust võttis tänavu osa 24 erinevat kollektiivi, kelle seast žürii valis välja 12. Žüriisse kuulusid Laura Prits, Marii Reimann, Kristjan Vardja, Karl-Erik Tamme, Merli Antsmaa, Andrei Zevakin, Stella Raudsepp, Henri Kuusk, Raimond Põldmaa ja Joshua James Viinalass.

Konkursi finaalgala toimub 14. novembril Tallinnas Vabal Laval.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee