Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas mõisniku uitmõttest sai Nõmme linn

Vähemalt räägib nii rahvajutt. 

Linnast jäi asi siiski veel kaugele. Nõmmele pääses toona vaid paari rongiga päevas ja teivasjaama nimi oli esiti kummaline: Peatus Seitsmendal Verstal. Päevasuvitajaid küll käis. Rahvast tõmbas ligi kohalik kõrts, mille juurde peagi kerkis restoran ja võõrastemajagi.

1880. aastal sai Glehn õiguse maad majakruntideks müüa ja tegi seda agaralt. Tuli vastu ka majaplaani koostamisega ja lubas järelmaksu kuni 99 aastat. Teada on, et 20 aastat pärast Pihelmannile krundi andmist oli püsti poolsada suvilat. 

Glehn oli ka tööstust arendanud. Muu hulgas oli metallitöökoda-valukuur, vorstivabrik, käis köie- ja liimitootmine. Kuid Nõmme rahvale töö ja leiva andmiseks jäi sellest väheks. Seitsme järgmise aastaga kasvas majade arv üle 300. Tuli Tallinna tööle minna. Ronge käis vähe. Jala tuli vehkida vähemalt 15 kilomeetrit päevas. 

Glehni unistus täitus 1917. aastal, kui Nõmme sai esiti aleviks ja 1925. aastal linnaks.