Kolme etnokulbiga pärjatud ansambel Black Bread Gone Mad: rõõmujoovastus on suur!

Reedel jagati Viljandis taas etnokulpe ja kõige suurema saagi viis koju ansambel Black Bread Gone Mad – nad pärjati aasta albumi, aasta debüütalbumi ja parima uusfolkartisti kulpidega. „Eks ikka väike lootuskiir oli sees ja mõtlesid, et oleks vinge auhindu saada. Kui nominatsioonid välja öeldi, oli juba see meie jaoks suur üllatus,“ ütleb Mati Tubli. 

Mees muigab, et poliitiliselt korrektne oleks öelda, et kõik kolm kulpi on võrdse kaaluga, kuid siiski tunnistab Mati, et tema jaoks isiklikult on aasta albumi kulp kõige tähtsam. „Oleme ajanud oma tegemistega terviklikku rida ja kui selle terviku eest tuleb aasta albumi auhind... Oleme ühiselt albumi tegemisse palju panustanud, meile väga meeldib katsetada, genereerida ja meil on lõbus. Arvan, et see ongi bändi tegemise juures üks tähtsamaid asju - sul peab olema lõbus ja enda muusika peab sind sütitama,“ sõnab ta. 

BBGM'i taga on Mati sõnul suur sõpruskond, mis moodustab omamoodi väikese meeskonna. „Seepärast ongi nii imeline tunne, et oleme ühised ideed ellu viinud.“ Bänd oli veel pühapäevalgi suures võidujoovastuses. „Tahaks kohe nende kulpidega leili visata,“ ütleb Mati ja lisab: „Teemegi seda täna! Läheme mu vanemate juurde sauna ja õnnistame kulbid sisse.“

Bänd sai kokku umbes neli aastat tagasi. „Trummar Martin ja flöödimängija Merike hakkasid jämmima. Neil tuli idee teha küttebändi. Siis tuli kampa viiulimängija Lee, Merike helistas mulle ja mingil hetkel tuli kitarrist Peeter ka,“ räägib Mati. „Kuidagi loomulikult on väga eriilmelise muusikalise taustaga inimesed kokku tulnud. Muidugi oleme me kõik Viljandis ka koos üles kasvanud ja juba enne bänditegemist hänginud ja koos koolis käinud.“ 

Täie auruga on Mati sõnul aga bändi tehtud eelmisest suvest, kui ansambel Viljandi folgil esines. „Läksime lavale, kogu bändil oli suu lahti, sest rahvas möllas nii vingelt. See vägev energia on meil siiamaani sees. Vinge, et oleme saanud jagada oma debüütalbumi võnkeid laval, kõrvaklappides ja ei tea kus veel. Kõige vingem on aga see, et rahvas on meile saalist ja mujalt nii palju energiat andnud, et vahel on raske seda hoomata. Siiski loobime me alati sõrmed õhku ja läheme ühise energiavaibiga edasi.“

Plaat, mille eest bänd kulbid sai, kannab nime „Ayibobo“ ja tähendab haiti kreoolkeeles „halleluuja“, ütleb Mati. „Kõik lood plaadil on eritahulised, kõigi bändiliikmete erinevad muusikamaitsed on sinna kokku toodud.“ Mati räägib, et lood sünnivad erinevalt – vahel on kellelgi juba loo idee peas valmis, teinekord aga saadakse bändiproovis kokku, hakatakse jämmima ja katsetama ning nii sünnibki muusikapala. „Meie jaoks on põhiline see, et lugu peab meid käima tõmbama. Kütet peab olema.“ Praegu on bändil käsil juba uue plaadi tegemine. „5-6 uut lugu on soolas.“ 

Kuidas saadi aga omale selline nimi? „Tegime ükskord džässiklubis Jasm proovi, nägime kuskil laua peal mingeid toidujääke ja keegi ütles, et see on halvaks läinud must leib. Siis tegime nalja, et see on hoopiski hulluks läinud leib,“ meenutab Tubli. „Hulluks läinud must leib inglise keelde panduna kõlas nii hästi. Otsisime omale pikalt nime,“ sõnab ta. Kes bändi oma silmaga kaeda tahab, saab seda teha 23. novembril, kui Black Bread Gone Mad esineb Põhjala tehases peetaval Black food festivalil.