Inimesed

Ärimees kasutab pendlit näiteks siis, kui on vaja erinevatest ravimitest sobivaim välja valida. Ja elu- või töökoha energeetika mõõtmisel.

Urmas Sõõrumaa: „Pendel on tõesti hea abimees, kellelt nõu küsida." (53)

Sirje Presnal, Anu Saagim, 6. oktoober 2019, 00:22
„Mõõdame ära, kuidas selle koha energeetika siin on,“ ütleb Urmas Sõõrumaa ning tõmbab taskust pendli. Füüsilise maailma energiaid mõõdetakse pisut teisiti kui vaimse ilma omi – pendlikunst on terve teadus. Väike puust kera läheb ärimehe käes rõõmsalt käima ja saame teada, et Solarise keskuse vaibil pole viga midagi. Urmas Sõõrumaa ei tee saladust, et see maagiline tööriist on mõnegi otsuse tegemisel tema asendamatu abimees. „Pendel on ühiskonnas natuke ilkumise teema, aga minu jaoks on see kõige parem asi, mida ma õppinud olen,“ tõdeb ta. „Teda ei tasu küll pimesi uskuda, aga ta juhib su tähelepanu vajalikus suunas.“

Urmas Sõõrumaa on suurettevõtja, kelle juhtida on kümneid tuhandeid inimesi. Samal ajal tegeleb mees süvitsi vaimsete praktikatega. Ning aega jääb veel ülegi. Möödunud nädala lõpus viis ta oma lähema meeskonna väikesele motivatsioonireisile. Siis ta teeb aktiivselt sporti (hiljaaegu toimunud NATO füüsiliste võimete testi tegi ettevõtja maksimumile ehk 300 punktile),  juhib Eesti olümpiakomiteed ja peab Adilas puhkekeskust. Lisaks tegeleb heategevusega…

Samal teemal

 Ärimehed on tavaliselt sada protsenti rahategemisele fokusseeritud. Aga sinu jaoks on vaimsed praktikad samavõrra tähtsad. Ei ole ju võimalik kahes asjas korraga niimoodi sada protsenti edukas olla!

Kõigepealt – mis see edukus täpselt on? Kas see on raha hulk või miski muu? Hiina filosoofias soovitakse inimestele ikkagi jõukust. Jõukust nii raha, tervise kui ka õnne mõttes. Aga miks meie küla poistest on just mulle antud võime juhtida kümneid tuhandeid inimesi? Olen ma kuidagi eriline?  See on lihtsalt minu eluülesanne: juhtida rahalisi vahendeid. Ma ei tohi seda annet kuritarvitada ja pean sellega heaperemehelikult ümber käima. Kui seda ei tee, saan karistada. Ma muuseas olengi mõnel korral karistada saanud.

Olen teinud ettevõtluse enda jaoks loominguks, mida naudin, nii nagu kunstnikule on maalimine või baleriinile tants. Exceli-tabelite ja maksuaruannete tegemiseks on mul palgatud inimesed, kes need asjad korda ajavad.

 Ühes intervjuus oled öelnud, et võtad tööle inimesi, kes sulle oma sünniparameetrite poolest sobivad. Küsid inimeselt häbenemata tema sünniaastat ja paned kokku mingi maagilise ruudu. Mis asi see on?  

Hiina astroloogilise kalendri põhjal saab teha inimese sünnikuupäeva järgi väikese ruudustiku, mis näitab, millised on tema tugevad ja nõrgemad küljed. Olgu öeldud, et halba varianti ei ole, on lihtsalt teatavad eeldused, mis mõnel puhul töötavad paremini ja teisel puhul mitte nii hästi. Tõepoolest, kui on tegemist minu lähemate inimeste ja juhtidega, siis ma tõesti teen selle ruudu. Reeglina ütlen seda inimesele. Energeetiliselt on õige, kui ma küsin selleks luba, sest mõnes mõttes lähen ma ju tema energiavälja, kui hakkan tema kohta asju uurima. Aga keegi pole siiani öelnud, et ei tohi.

Mina vaatan mitut asja korraga, et mitte olla ühes liiga kinni. Lisaks maagilisele ruudule vaatan taoistliku horoskoobi järgi ka inimese põhienergiaid ja kuidas kogu see pilt kokku läheb. Rõhutan veel – halba inimest ei ole, igal asjal on alati pluss ja miinus. Kui inimesel on maagilise ruudu järgi näiteks pisiasjadele pööramise oskus, siis positiivne on, et ta on põhjalik ning oskab detailidega töötada, aga halval juhul võib ta hakata näppama. 

Kas tegid elukaaslasele ka enne kokkukolimist ruudu ja vaatasid, kuidas klapp on?

Elukaaslasi ma küll niimoodi ei ole valinud, et kui ruudustik ei sobi, siis rohkem ei suhtle. Aga kui teame võimalikke konfliktikohti, on lihtsam üksteisega arvestada. Mina olen Hiina astroloogia järgi oma põhienergialt tuli ja minu elukaaslane vesi. Oma loomulikus olekus tahab vesi tuld kogu aeg ära kustutada. See võib väljenduda ka liigses hoolitsemises. Kui partnerid seda teavad, siis oskavad ennast jälgida ja mingites olukordades tagasi hoida. 

Nagu ma ütlesin – ei ole halba seisu, küsimus on selles, kas inimene su meeskonda sobib või ei sobi. Inimesed peavad üksteist täiendama. Kui ülemus ja alluv on täpselt sarnaste joontega, siis nad tegelikult dubleerivad teineteist, mitte ei täienda. Aga kõigil on oma koht olemas. Kuid tihtipeale läbi raskuste ja takistuste arenevad inimesed rohkem, kui läbi õnne ja vedamise keskkonna. 

Kui nüüd see oma koha teema filosoofiliseks pöörata, siis milline on sinu koht elus? Miks sina siia sündisid? 

See tundub mõne jaoks imelik, aga mina usun, et meie hinged ei ole siin maa peal mitte üks kord, vaid korduvalt. Ja iga kord, kui hing taaskehastub, siis tuleb ta siia oma poolelijäänud arengut jätkama ja teatud tundeid läbi elama. Küsimus ongi, kas kordame aastast aastasse ja elust elusse üht ja sama või suudame mingi sammu edasi teha.

Inimeste elu on nagu vaibamuster, seal on pidevad kordumised sees. Kellelgi kordub midagi igal nädalal, kellelgi igas veebruaris või iga kümne aasta tagant – jälgimise teel võib hakata oma elu kaardistama, aga elu ei ole nii pikk, et jõuaksid mingi suure järelduseni. Ent sul on enda elu lihtsam mõista, kui oskad aru saada, mis on sinu esivanemate liinis toimunud, mis mustrid on sealt tulnud. Sest üsna tihti jätkame me esivanemate liini mustrit. Üks teooria ütleb, et poisid elavad oma emapoolset isaliini ning tüdrukud isapoolset emaliini. 

Kui keegi nüüd avastab, et tema elus või tema esivanemate elus on selline mitte kõige ilusam muster, kas ta saab siis seda muuta?

Kõigepealt peaks oma emotsioonidega tegelema. Kui keegi näiteks ärritab sind, siis oleks õigem selle inimese peale mitte vihastada. Selle asemel tuleks öelda „stopp“, minna enda sisse ja mõelda, mis asja see inimene sealt seest nüüd välja kaevas – mis asi see on, mille pärast ma niimoodi reageerin? Ja millistes olukordades see varem on juhtunud? Proovi aru saada, millest ärritus tekib ja miks selle toob välja üks konkreetne inimene, aga teine mitte. Ning tuleb olla tänulik sellele inimesele, et ta on pannud sind niimoodi tundma.

Või teine näide: kui sul on hirm ämblike vastu, siis peaksid taas minema enda sisse ja proovima aru saada, kust see võis tekkida. Siis püüda see tunne ära udustada ja kujustada endale arusaamine, et ämblikud on väga head loomad ja loodud siia ilma ikkagi asja eest. Ning hakata neid armastama. Niimoodi puhastad end negatiivsetest emotsioonidest, sest muidu need jäävadki korduma.

Ebameeldivaid inimesi võib ju ka lihtsalt vältida, nad enda elust eemaldada?

Jah, ja nii on tegelikult mõistlik teha. Aga enne, kui sa nad oma elust ära paned, proovi aru saada, miks nad sulle ei meeldi, mis tekitab selle halva tunde.

Inimestega, kes su teele satuvad, oled kindlasti kohtunud juba eelmistes eludes ja kui nad sinus mingeid emotsioone tekitavad, siis oleks tark lõpuni analüüsida, miks see nii on. 

Mis hetkel sinul see vaimsusekrõps käis? Algul olid sa ikkagi tavaline tõsine ettevõtja?

Minul ei ole kunagi krõpsu käinud. Jah, paljudel inimestel on niimoodi, et on pidanud enne elama läbi sügava pankroti, pere lahkumineku, lähedaste kaotuse, tervisekaotuse, ja siis on neil see niinimetatud krõps käinud. Minul seda pole olnud.

Öeldakse, et igal inimesel – tüdrukutel seitsme, poistel kaheksa aasta tagant – keskkond vahetub: tulevad uued sõbrad, uued hobid, uued töökohad. Minul on see täiega niimoodi läinud. Mu elu ongi mingis mõttes nagu vaimsuseõpiku näide.

Urmas Sõõrumaa Rotermanni kvartalisFoto: Tiina Kõrtsini

Aga kuidas sa ikkagi leidsid tee Rein Weberi juurde, keda sa pead oma vaimseks õpetajaks? Ja kuidas see pendel su kätte tuli?

Mingid taevased jõud mind sinna juhtisid. Pendel on ühiskonnas natuke ilkumise teema, aga minu jaoks on see kõige parem asi, mida ma üldse õppinud olen. Sest ükskõik mis filosoofiast me räägime, ikka kiputakse andma juhtnööre, kuidas on õige elada: söö neid toiduaineid, tee neid liigutusi, ela seal ja tegutse selles suunas – need on head. Ja need teised asjad ei ole sama head. Minul tekib selliste õpetuste puhul kohe tõrge. Me kõik oleme täiesti erinevad. See, mis sobib mulle, ei pruugi sulle sobida ja vastupidi.

Võtame näiteks arstirohud… Minagi olen oma elus teinekord antibiootikume võtnud ja kui arst kirjutab mulle mingi konkreetse nimetuse, siis ma ütlen: „Stopp! Ütle veel sama toimeainega nimetusi!“ Arst annab tavaliselt neli-viis tükki. Kõige hullem antibiootikum, mida ma näinud olen, on sada protsenti kahjulik, inimesed muutuvad täitsa zombiks, kui seda võtavad ja kasu mitte midagi. Keskeltläbi on 20-30% kasu ja vähemalt 70% kahju. Aga parimal juhul olen näinud suhet 50:50.

Sa võtad siis arsti juures pendli välja ja pendeldad iga raviminimetust? 

Jah. Ja tihtipeale see lõpeb nii, et arst ütleb: „Ma ise arvasin ka, et see sobib kõige paremini.“ Sest tegelikult me tunnetame ju ise ka. Pendel lihtsalt aitab tähelepanu juhtida ja kinnitust saada.

Kui inimene siia maa peale sünnib, siis kahjuks hakkab ta kohe kuluma ja vananema, kuni lõpuks ära kustub. Üks esimene asi, mida minu hea õpetaja Rein Weber ütles ja mis mul iialgi meelest ei lähe: inimene sureb nälga. Inimene lihtsalt ei saa piisavalt energiat ja mineraale – neid kas ei ole või need ei jõua tema rakuni ning selle puuduse käes inimene vaikselt väsib-väsib-väsib ja kukubki kokku. Inimese keha on üks suur vibratsioon. Iga meie organ vibreerib, üks on alati nõrgem kui teine ja tavaliselt saab esimese laksu sinu kõige nõrgem organ.

Mina mõõdan kehavibratsiooni pendli abil angstromides (mis on valguse- ja vibratsiooniühik). Sündides vibreeris mu keha umbes 16 000 angstromi, praegu  kuskil 10 500, sealjuures kõige nõrgem organ natuke alla 9000. Näiteks iPhone’i vibratsioonitase on umbes 1000 angstromi. Seega mõjutavad kõik elektroonilised vidinad, mis meie ümber on, meie vibratsiooni languse suunas.

Loodus vibreerib umbes 8000 angstromi juures, kuid on ka niinimetatud väekohad, mis on väga kõrge energeetikaga. Samuti on olemas nullkohad. On väga suur vahe, kas sa satud looduskeskkonnas sind toetava koha peale või energiat imeva koha peale.

Aga ega väga kõrge vibratsiooniga kohal pole tegelikult samuti hea pikalt viibida. Väekohad ja energiasambad on olemas, aga neis kohtades ei ole kindlasti kasulik elada, sest seal saad energeetilise üledoosi. Organism tahab ju ka puhata. Kui mu enda vibratsioonitase on 10 000 ja elan kohas, kus see on 15 000, siis ma ei saa magada, olen kogu aeg ärevil ja üleval. Aga loodus on niimoodi ette näinud, et ma väsin ära, panen silmad kinni ja magan. Ja siis tõusen üles ja tegutsen jälle edasi.

Samas on inimesi, kes räägivad, et lähevad suvilasse, küll seal on hea uni, magaks kas või pool päeva. Võid kindel olla, et selles kohas on madal vibratsioon ja sa saad nagu haamriga, misjärel oled natuke zombistatud. Kõige parem on nii, et magad mõõduka arvu tunde ja ärkad energilisena. 

Mis siis ühe konkreetse koha paremaks või halvemaks elupaigaks teeb?

Kui koha elamisheadust määrata, siis tavaliselt tõmbavad seda alla veesooned. Vee liikumine maa sees tekitab magnetvälja ja sellega staatilist elektrit – sellist, et kui sa vaiba peal jalgu lohistad, siis saad varem või hiljem särakat. Teine viis ära tunda, et sa istud veesoone kohal, on, kui tunned, kuidas mingi aja pärast hakkab kuklas kiskuma ja selg läheb natuke kangeks. Inimeste puhul, kellel on selg kange ja õlad pinges, võib arvata, et nad töötavad või magavad staatilise elektri keskkonnas. Tihtipeale hakkab su enesetunne paranema, kui nihutad voodit kas või pool meetrit. Ei pea kolima kohe teise riiki või teise linna. Ehkki olen aru saanud, et mägistes piirkondades on elamiskõlblikkus keskmisest kõrgem.

Veesoonte mõju kõige lihtsam maandamise vahend on tavaline seitsmekiuline elektrikilbi maandustross. Tõmbad selle ümber maja, paned maandusposti külge ja lööd posti kuskile maja põhjapoolsesse nurka maa sisse. Ainult mitte veesoone kohale. Ja kohe on asi muutunud.

Teine hea asi on lambanahast vaip, juba vanarahvas teadis seda. Lambanahku pandi tugitooli, lapsevankrisse… Kui tunned, et midagi häirib, pane voodi või istumise alla korralik lambanahk ja 70%l juhtudest see aitab.

Mina olen oma vaatluste põhjal aru saanud, et üsna tüüpiline raskem haigus ilmneb nii, et neli-viis-kuus aastat on elatud negatiivse energiaga kohas ja selle aja jooksul on tervis kogu aeg viletsamaks jäänud. Lõpuks saab inimene keemiaravi ära, tuleb samale kohale tagasi ja on varsti läinud. Nii et igal juhul - kui tunnete, et tervis hakkab alt vedama, uurige esimese asjana, milline on koha energeetika. 

Aga kui vitsasid ei ole ja pendlit kasutada ei oska? 

Inimese keha on tegelikult nagu loomal looduses, ta tunnetab kõik ära – mis on hea ja mis on halb. Lihtsalt lõdvestu, sule silmad ja hinga rahulikult ning põhimõtteliselt sa ei eksi. Aga meil oma kiirustamistes ei ole aega keha kuulata. Nii et selles mõttes on pendel tõesti hea abimees, kellelt nõu küsida.

Samas on kõige parem pendel – käsi – inimesel ju kogu aeg kaasas. Kui oled paksus ja pimedas metsas eksinud, siis lase käsi lõdvalt rippu, lase tal õrnalt edasi-tagasi käia, pööra ümber oma telje ja ühel hetkel tunned, et mingis suunas liigub käsi vabamalt – sinnapoole tulebki minema hakata.

 Pikemat intervjuud ärimees Urmas Sõõrumaaga vaata Õhtulehe veebisaatest „Puuduta mind“.

Urmas Sõõrumaa lameda kõhu saladus

Vaimne ärimees on ka füüsiliselt kadestamapanevalt heas vormis – kõht lame nagu noorel sportlasel. Ent hea vorm ei ole midagi iseenesestmõistetavat. Ärimehel on kindel rutiin, millega ta iga päeva alustab ning mis aitab organismi toonuses hoida.    

„Mõistlik on tõusta kuue-poole seitsme paiku,“ annab ta nõu. „Sellisel juhult tuleks magama minna kümne-üheteist ajal, mis minul tõttöelda alati välja ei tule. Kui ma üles tõusen, joon kõigepealt vähemalt pool liitrit neljasoolavett, millele panen ka pisut sidrunit hulka.“ Nelja soola kompleks on saadaval erinevates looduspoodides ja selle toime, nagu Sõõrumaa selgitab, on natuke nagu soodal – ta muudab organismi aluselisemaks.  „Kõik meie haigused - sealhulgas tavaline palavik - toetuvad keha happelisele keskkonnale,“ jätkab ta. „Happelist keskkonda naudivad parasiidid, bakterid ja viirused. Ent kui me hoiame organismi aluselise, siis tõenäoliselt need hädad meile kallale ei tule.“

Lisaks on hommikune veejoomine nagu keha seestpoolt loputamine. „Siis lähenen oma hingetemplile – teen väikese võimlemise, patsutan ja masseerin keha kergelt läbi ning suunan põhitähelepanu just neile piirkondadele, kus asuvad elutähtsad siseorganid, sest kõik need organid on pärast magamist natuke üksteise otsas – nagu klimbid. Ma äratan nad üles, hingan neile energiapadja ümber, hingan seisma jäänud energeetilised-emotsionaalsed asjad välja ja tunnen ennast palju mõnusamalt.“

Kõige problemaatilisem koht on Sõõrumaa sõnul meie siseorganitesüsteemi alumine ots, seda nii meestel kui ka naistel. „Need kõige alumisemad organid jäävad ju kõigi teiste elundite alla,“ selgitab ta. „Ja kui inimesel on veel ka korralik kõht ees, siis mis elu seal allpool üldse olla saab?“

Kehakaal sõltub tema sõnul peamiselt toitumisest. „On ju levinud mõtlemine, et hakkame sporti tegema, võtame kaalu alla. See on natuke vale lähenemine,“ sõnab ärimees. „Kaal tuleb alla võtta söögilaua ääres. Ja sporti tuleb teha tervise ja muu heaolu jaoks.“ 

Peagi 58seks saav ärimees ütleb, et tunneb end vähemalt paarkümmend aastat nooremana. „Mu hing on kuskil kolme-neljakümne vahel,“ naerab ta. „Ja selles vanuses inimestega suudan ka võidu joosta ja hüpata. Noored inimesed, väikesed lapsed, kes su ümber on, teevad ka su enda nooremaks. See, et meil aeg tiksub, et me aega loeme ja vanusega seonduvalt hoiakud võtame, on kinni põhiliselt peas. Hing elab ikkagi oma elu.“

Urmas Sõõrumaa "Puuduta mind" saatesFoto: Tiina Kõrtsini

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee