Jüri Pihel meenutab: Eesti esimene osalemine Eurovisionil rippus juuksekarva otsas

Pihel räägib, et toona tundus Eurovision rahva jaoks täiesti kättesaamatuna. "Olime üles kasvanud Soome teleka ja muu maailma vaatamisega sellisel moel, et üks asjadest, mis meile alati kättesaamatu oli, oli see suur glamuur, mis tuli suurest Euroopast."

Sel ajal oli just tulnud eesti kroon ja Piheli sõnul oli rahvas vaene. "Telemaja oli absoluutselt vaene, siin ei olnud mitte midagi. Äkki meile helistati ja öeldi, et nüüd saaks seesama väike Eesti tulla maailma kõige suuremale glamuuritrallile. Meie siin majas ei kahelnud mitte ühtegi sekundit. Mõtlesime, et kui meile antakse selline võimalus minna sadade miljonite ette olematu, tundmatu riigina, siis tuleb see võimalus kohe ära kasutada."

Otsus osaleda tehti kiirelt, kuid ette tuli üks ootamatu tehniline takistus. "Oli vaja saata üks dokument. Sel ajal ei olnud e-maili, oli faksiaparaat ja faks tuli ära saata. Telemaja sekretäril oli punane kettaga telefon, mida ta kolm päeva keerutas. Keerutas ja Keerutas, aga faks läbi ei läinud. Selsamal viimasel tunnil, kui tähtaeg kukkus, võtsin ma julguse kokku, selle valge paberilehe kätte ja jooksin Tatari tänavale, kus oli üks sõbralik arvutifirma, kellel oli Soome telefoni küljes olev faksiaparaat. Panime paberi sinna sisse, vajutasime nuppu ja faks läks sõna otseses mõttes viimase 10 minuti jooksul läbi."