Kas „Jokker“ on vastutustundetu vägivallapropaganda?

Hullumeelne, järjest valjenev naerukõkutus, mis on tegelikult ahastav nutt. Nirud naljad, mis ei aja kedagi naerma. Alandus, peks, armastusepuudus. Todd Phillipsi „Jokker“ näitab kaasahaaravalt, kuidas haledast üksiklasest Arthur Fleckist saab Batmani teatraalne vihavaenlane Jokker, kes külvab enda ümber võigast surma. Ent kas Joaquin Phoenixi roll ei või vallandada matkimiste lainet?

Joaquin Phoenixile (44), kes on seni kolmel korral Oscarita jäänud, tuleb Arthur Flecki rolli eest täiesti kindlalt parima meespeaosatäitja kuldmehikese nominatsioon. Pole võimatu, et ka ihaldatud auhind ise. Christopher Nolani „Pimeduse rüütli“ Jokkerina pälvis 2009. aastal Oscari ka Heath Ledger, paraku juba postuumselt. Nüüd on aga tegu esimese filmiga, kus võigas koomiksitegelane üksinda hiilata saab.

Stsenarist-režissööri Todd Phillipsi tahtel hargneb tegevus 1980. aastate algul. Eriefektidest särtsuvast tüüpilisest koomiksifilmist on asi kaugel. Gotham City räpased kõrvaltänavad ning Flecki trööstitu elamine ja tema isik meenutavad pigem Martin Scorsese „Taksojuhti“ (1976), nagu kriitikud on märkinud. Arthur on õnnetu ja vaimuhaige üksiklane, kes eluaeg alandusi talunult murrab äkki oma kestast välja. Hingevalust ja ebaõiglusest sünnib võidukas sarimõrvar, Gotham City ilge irvega Jokker.