"Kui ma olin 15, siis mu sõbranna kutsus mind endaga koos peole. Seal oli alkoholi ja muud taolist. Poisse ka of course... Aga mul oli enda poiss-sõber sellel ajal olemas pluss ma ei olnud ka eriti vaimustatud alkoholi joomisest, seega läksin magama. Leidsin vaba toa, kus ei olnud kedagi, ja läksin riietega koos teki alla," meenutab Jurman.
"Ärkasin selle peale, et mingi tüüp ajas mulle kätt püksi. Ma kusjuures ei saanudki kohe aru, mis toimub. Unine ka ja lihtsalt lükkasin ta käe eemale ja proovisin ennast rohkem teki alla kookonisse saada. Mäletan, kuidas veel mõtlesin, et ei taha ebaviisakas olla. Reaalselt, mõtlesin, et ei taha teda solvata. TÄIESTI LÕPP! Aga kui ta juba mingi viies korda sama asja teha üritas, siis tõusin püsti ja kõndisin üksi öösel kell kolm jala koju. See tundus ohutum, kui see, kust ma tulin. Ma ei rääkinud seda kunagi kellelegi.." avaldab ta.
Marilyn rõhutab postituse lõpus, et inimesed ei ole üksi, ning lisab viite platvormile "Ei on ei", mis on mõeldud noortele, kes on kogenud seksuaalset ärakasutamist, kiusamist, vaimset ja füüsilist vägivalda.
Kommentaarid