Muusikapreemia laureaat Mihkel Mälgand: tunnustus innustab ja paneb endasse rohkem uskuma

Mihkel tunnistab, et selliste auhindade saamine on talle tähtis. „Muusikuna ei tee ma midagi selle nimel, et tunnustust pälvida, see käib asja juurde. See innustab ja paneb rohkem endasse uskuma – et see, mida sa teed, on inimesteni jõudnud ja korda läinud. Aga auhinna saamine ei ole muidugi eraldi eesmärk,“ naerab ta.

Preemia tuli Mihklile üllatusena ja seetõttu ütleb mees, et ta pole päris kindel, et just tema õige inimene selle saamiseks on. „Auhind tuli seda suurema üllatusena, et ma tegutsen rohkem taustajõuna, mitte niivõrd eesliinil,“ sõnab ta. Suurt pinget – et nüüd tuleks auhinna saamise pärast eriliselt vaeva näha, et seda uhkusega hoida – Mihkli sõnul preemia talle peale ei pannud. „Teen üldiselt kõiki asju nagunii maksimumeesmärgiga ja enamgi. Auhind lihtsalt kinnitab seda ja annab jõudu juurde.“

Mihkli sõnul on viimase aasta jooksul olnud tema loomingus mitmeid tipphetki ja üht esile tuua on raske. „Eelkõige on olnud suuremaid väliskontserte – need on alati väljakutsed, et kuidas oma muusikat mujal vastu võetakse. Eestis võid sa olla tuntud nägu ja kõik teavad sind, aga kui lähed valge lehena näiteks Hiinasse, siis mismoodi seda seal vastu võetakse? Need kontserdid on alati väga suure tähtsusega. Õnneks on kõik väga hästi läinud, võib rõõmustada.“

Suvel andis Mihkel plaadi välja koos Kadri Voorandiga. „Kui arvestada algseid tähtaegu, tuli justkui raskelt, sest need lükkusid kogu aeg edasi, aga see kõik oli lõpptulemuse nimel. Kogu protsess oli nauditav ja inspireeriv.“ Mihkel ütleb, et kindlasti pole mõtet ühtki asja pooleli jätta seepärast, et aeg otsa saab. Aega tuleb lihtsalt võtta. „Tulemus oli täpselt see, mille üle võime rõõmustada ja öelda, et meie oleme selle taga.“

Kadri ja Mihkel olid varem paar, mõnda aega enne ühise plaadi tegemist läksid nad aga lahku. Mihkel sõnab, et tema jaoks on inimsuhted väga olulised ja koos plaadi tegemine lahkumineku tõttu raske ei olnud. „Parem on ju inimestega läbi saada kui mitte läbi saada,“ ütleb ta ja sõnab, et neil Kadriga ei olnud põhjust lasta lahkuminekul ühise plaadi juures takistuseks saada. „Oleme väga head sõbrad ja jääme selleks. Lahkuminek ei mõjutanud plaadi tegemist.“

Kuidas hindab Mihkel aga kodumaist džässimaastikku – mis on hästi ja mis võiks olla paremini? „Hästi on see, et kõik läheb tõusvas joones ja kogu aeg paremaks. Järjest tuleb juurde noori muusikuid. Mida rohkem muusikud on, seda rohkem nad üksteist inspireerivad ja on üksteisele eeskujuks. Kui kellelgi hästi läheb, innustab see jällegi teisi. Tore on see, et noorem põlvkond on aktiivne ja muusikuid on väga palju peale tulemas,“ sõnab Mihkel. „See annab kindluse, et muusika ei ole kaduv kunst ega hääbu kuskil.“ Mihkel ise tunneb tihti, et muusikud tunnevad üksteise tegemiste vastu vähe huvi – see osa võiks muusikamaailmas olla paremini. „See on väike maailm, kus võiks üksteist toetada ja mitte ainult mõeldes, et tal võiks hästi minna, vaid olles kohal – teisi kuulates ja paar head sõna öeldes,“ räägib Mihkel. „Selles osas, et selles väikeses kommuunis tekiks toetamist – mitte konkurentsitunnet ja trügimist – on veel arenguruumi. Muusikud võiksid rohkem üksteist kuulamas käia ja sellega toeks olla.“

Mihkel ütleb, et tema elu on alati olnud eklektiline ja kirju ning korraga on tal alati palju projekte töös. Praegugi salvestab ta korraga kolme-nelja plaati. „Lähipäevil läheme Tõnis Mäega plaati tegema, paar päeva tagasi salvestasime Kristjan Järviga. Minu jaoks on nad ühtmoodi tähtsad. Kui pean kuhugi panustama, teen ma seda täiel määral, annan mis mul anda on ja ei tee vahet, et ühte kohta annan rohkem ja teise vähem. Tööpõld on lai ja tegevusi õnneks jätkub!“