Foto: ALDO LUUD
Eesti
2. oktoober 2019, 00:15

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Mõisaküla kohtus käis, et Abjaks saada

Kui uskuda jaanuarikuist Esmaspäeva 1938. aastast, siis on Mõisaküla ainus Eesti linn, millele ajakirjanikud nime panid. Nemad olla tõlkinud tsaariaegse eimiskikeelse Moisekülli 1910. aasta paiku, pisut enne või pärast, lehtedes Mõisakülaks. Kohalike tarvitatud eestikeelsed nimed Härjasoo või Lämba ei tulnud kellelegi meelde.

Mõisaküla otsustas aga vallareformi alates hakata linnaks ja volikogu otsustas, et uueks nimeks saagu Abja. Maavalitsus ei andnud sellele otsusele käiku ja asi läks kangete mõisakülalaste eestvõttel kohtusse. Vaieldi riigikohtuni välja, kus leiti, et pole midagi seadusevastast, kui koos linnaõiguste saamisega võetakse ka uus nimi.

See ajas muidugi Abja-Paluoja mulgid vihale. Abja vallavolikogu protestis otsuse. Nii jäigi Mõisaküla Mõisakülaks edasi, olgugi, et sai linnaks. Tol ajal oli seal 330 maja ning rohkem kui 2400 elanikku, kuid oli ette näha, et see arv väheneb tublisti. Isegi kogu linnast ei jääks midagi järele, kui sealt raudteetehased ära viiakse.

Elanikud selgitasid, et Mõisaküla soovis Abjaks saada eeskätt sellepärast, et sinna jääks siis muidu olemasolevasse Apja kolitav keskkool ning jaoskonnakohus. Kohtuta aetaks veel kuidagi läbi, aga keskkooli oleks kiviviske kaugusel Läti piirist soodevahelises sopis asuval Mõisakülal väga vaja – muidu on vaesemate perede lastel kauge koolis käia.