Foto: imago stock/Scanpix
Inimesed
1. oktoober 2019, 19:23

Jessye Norman: „Ma ei pea oma mustanahalisust probleemiks. Minu meelest näeb see päris kena välja.“ (2)

Esmaspäeval suri 74 aasta vanuses Jessye Norman, majesteetliku hoiakuga USA tippsopran, kes oli üks väheseid mustanahalisi ooperikuulsusi.

Omaste sõnul suri Norman New Yorgi haiglas septilise šoki ning mitme organi ülesütlemise tagajärjel, mis oli seotud 2015. aastal saadud selgroovigastusega.

15. septembril 1945. aastal sündinud Norman kasvas üles amatöörmuusikute peres ning laulis neljandast eluaastast saadik kirikus, kirjutab BBC News. Saanud 17aastasena traditsiooniliselt mustanahaliste kolledžisse Howard Universitysse stipendiumi, õppis ta hiljem Peabody konservatooriumis ja Michigani ülikoolis. „Ma ei mäleta oma elus sellist hetke, kui ma poleks üritanud laulda,“ ütles ooperikuulsus 2014. aasta intervjuus.

Norman, kelle häält on nimetatud ühtaegu lopsakaks ja värelevaks, tegi debüüdi ooperilaval 1969. aastal Berliinis. 1970. aastatel kujunes temast Euroopas tuntud nimi. New Yorgi Metropolitan Operas debüteeris ta 1983. aastal. Maailma prestiižsemaid ooperimaju nimetab oma järelehüüdes Normanit üheks viimase poole sajandi suuremaks sopraniks. „Norman laulis meie laval üle 80 etenduse, vapustades publikut oma kauni hääletooni, erakordse jõu ja muusikalise tundlikkusega.“ Kompanii juht Peter Gelb nimetab Jessye Normanit üheks suuremaks artistiks, kes on eales Met Opera laval laulnud. „Tema pärand elab igavesti edasi.“

Norman esines nii Ronald Reagani kui ka Bill Clintoni presidendiametisse vannutamisel ning 1986. aastal Elizabeth II 60 aasta juubeli tähistamisel. Ta on üks enim auhinnatud Ameerika lauljaid. New York Timesi teatel pälvis Norman viis Grammy auhinda, sealhulgas elutöö Grammy (2006), maineka Kennedy Centeri auhinna (1997), USA riikliku kunstimedali (2009) ja Prantsuse Auleegioni ordeni.

1983. aasta intervjuus ütles Norman, et tema edule sillutasid teed varasemad mustanahalised lauljad. Ta tõi esile Marian Andersoni, Dorothy Maynori ja Leontyne Price'i. „Tänu neile sain öelda: „Ma laulan nüüd Prantsuse ooperit“ või „Ma laulan Saksa ooperit“, selle asemel, et mulle oleks öeldud: „Sina laulad „Porgyt ja Bessi“. Teate, pole mõtet teha nägu, et rassilist eelarvamust pole olemas. On küll! Üks asi on seadused, teine asi on muuta inimeste südant ja mõtteviisi. Selleks kulub kauem aega. Ma ei pea oma mustanahalisust probleemiks. Minu meelest näeb see päris kena välja.“