Tarvo Sõmer: „Olen täpselt selline, nagu olen, ja ma tean, et olen suhteliselt keskpärane näitleja.“ (4)

Näitleja Tarvo Sõmer (46) oli kuni Rakvere teatrisse minekuni läbi ja lõhki Tallinna poiss. „Minu maailmapilt koosneski sel ajal ainult pealinnast. Väljaspool Tallinna ei olnud minu jaoks mingit elu. Nii ma mõtlesingi, et olen paar-kolm aastat Rakveres, töötan ennast üles ning tulen kindlasti Tallinna tagasi. Olin päris kindel, et kauaks ma Rakverre ei jää.“ Praeguseks on Tarvo aga elanud Rakveres 23 aastat – täpselt poole oma elust – ning temast on saanud selle tuline patrioot.

Kas 1996. aastal, pärast teatrikooli lõpetamist, oli sul laual peale Rakvere teatri pakkumise ka teisi variante?

Oli küll. Viiele inimesele meie kursuselt pakuti kohta Nukuteatrisse. Mäletan, istusime mingi seltskonnaga peanäitejuhi Eero Spriidi kabinetis. Kolme inimest kutsuti Pärnusse – Karin Tammaru, Peeter Raudsepp ja mina olime see kolmik. Ent Peeter käis kohapeal asja uurimas ja laitis selle mõtte maha. Nii jäi lauale Rakvere teater, kuhu meie lennust kutsuti seitse inimest. Aga siis, kui mul oli Rakvere teatriga juba leping sõlmitud, võttis meie XVII lennu kursuse juhendaja Kalju Komissarov mul natist kinni ja kukkus noomima: „Mis sa jamad, mis sa sinna Rakverre lähed, tule Viljandisse!“ Küsisin, et kas üksinda. „Jah, üksinda,“ vastas Koma. Siis lõin kõhklema, sest pundiga minek on alati palju julgem.  Ja jäigi ikka Rakvere teater, kuhu meie lennust läks peale minu Velvo Väli, Ardo Ran Varres, Karin Tammaru, Ain Prosa, Peeter Raudsepp ja Indrek Saar.