Tõnis Mägi: „Filmimise periood oli viis aastat, tüdrukud jõudsid selle ajaga suureks kasvada.“ (1)

„Ses filmis on mitmeid hetki, kus režissöör Priit Pääsuke on tabanud selle närvi pihta, mis on tõde,“ kõneleb muusik Tõnis Mägi tõsielufilmist „Tõnis Mägi. Vaikus valguses“. „Filmis pole ühtegi kohta, kus oleks mängitud. Tegelikult ka. See kõik on hästi aus ja ehe. Hetked, kus me perega koos oleme. Rõõmuhetked. Hetked, mida tavaliselt ei saa kätte, sest need jäävad tabamatuks.“ Selles filmis on need tabamatud hetked tabatud ja liikuva pildi sisse pandud.

„Kui hakkad meenutama mingeid asju, siis tavaliselt on sul meeles mingid hetked,“ räägib muusik. „Need kestavad silmapilgu, sekundi murdosa, aga just need muudavad elu. Need hetked on muutnud minu elu selliseks, nagu ma praegu olen. Nendest väikestest silmapilkudest on kokku saanud kaadrite rida, mida on filmitud viis aastat. Ise saan sellest ainult nii palju aru, et siin olen kõhnem, seal paksem. Aga et kogu filmimise periood oli viis aastat, tüdrukud jõudsid selle ajaga suureks kasvada: kõigepealt istub pisikene tüdruk mul süles ja nüüd on ta täiskasvanud inimene!“

Need viis aastat tähendasid filmimist eri kohtades ja eri aegadel. Tabamaks, kuidas muusik loob, mida mõtleb ja kuidas räägib. „Film oli Priidu idee, ta rääkis mulle, mismoodi ta kujutab seda ette, et ta hakkab filmima, filmima ja filmima ning pärast hakkame seda kokku panema,“ ütleb Tõnis. „Võib-olla võiks isegi nii öelda nagu rahvasuu – kaua tehtud, kaunikene! Ega ma alati sellise vanasõnaga nõus ole, aga hetkel tundub, et nii justkui on, sest materjali on metsikult palju üle. Kõik lasti läbi sõela ja see, mis sõela peale jäi, see jäi. Ma vist võin öelda küll, et võib-olla esimest korda kõigi pikkade aastate jooksul on saadud minu olemusele pihta.“